âOluline on hoida iseendas sisemist kammertooni. Olla iseendaga kooskĂ”las.â
â Doris Kareva
TĂ€na kuulan veidi vĂ€hem maailma mĂŒra ja veidi rohkem iseennast.
Ma ei hÀÀlesta oma elu iga arvamuse, ootuse ega mööduva meeleolu jĂ€rgi. Teised vĂ”ivad nĂ€ha asju teisiti â see ei tĂ€henda, et pean kaotama oma sisemise hÀÀle.
Ma kĂŒsin endalt: Kas see, mida ma teen, on minuga kooskĂ”las?
Kas minu sÔnad ja teod rÀÀgivad sama keelt?
Kas minu âjahâ on pĂ€riselt jah ja minu âeiâ pĂ€riselt ei?
Ma ei vÔrdle oma teekonda pidevalt teiste omaga. Elu ei ole vÔistlus. Kellegi teise valgus ei vÀhenda minu oma ning kellegi teise edu ei tÀhenda, et mina olen hiljaks jÀÀnud.
TÀna teen ruumi ka sellele, mis mulle rÔÔmu valmistab. KÔik vÀÀrtuslik ei pea olema kasulik, tulus ega teiste poolt tunnustatud. MÔni hetk on vÀÀrtuslik lihtsalt sellepÀrast, et mu hing tunneb ennast selles hÀsti.
Ja kui ma tÀna ei tea, kuhu edasi minna, ei sunni ma vastust.
MÔnikord vajab inimene rohkem vaikust kui nÔuandeid.
Tarkusehetk
Kammertoon ei vÔistle teiste helidega.
Ta annab ĂŒhe selge heli, mille jĂ€rgi saab pilli uuesti hÀÀlestada.
Ka inimesel vĂ”iks olla midagi sellist enda sees â vaikne teadmine sellest, millal ta on iseendaga kooskĂ”las ja millal mitte.
TĂ€na, kui miski mind rahutuks teeb, kĂŒsin: âKas maailm on praegu liiga vali â vĂ”i olen ma lihtsalt kaotanud kuulmise oma sisemise hÀÀle suhtes?â
Ma peatun. Kuulan.
Ja hÀÀlestan ennast tagasi iseendale.
Ma ei pea kĂ”lama nagu keegi teine. Minu ĂŒlesanne on leida ĂŒles omaenda puhas toon.
âVahel pole vaja oma elu muuta. Piisab, kui hÀÀlestada uuesti see, mille jĂ€rgi me oma elu elame.â
â Ajatu elutarkus
Mina ulatan mÔtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tÀnane kokkulepe.

