Teadmisi vĂ”ib koguda terve elu, kuid tarkus sĂŒnnib siis, kui mĂ”istame, et alati jÀÀb midagi veel Ă”ppida. MĂ”nikord Ă”petab meid raamat, mĂ”nikord kogemus ja vahel inimene, kellelt me ei osanud midagi oodata.
JĂ€rgnevad tarkuseterad tuletavad meelde: Ă€ra mÔÔda teist selle jĂ€rgi, mida ta ei tea â mĂ€rka ka seda, mida temal on sulle Ă”petada.
đïž Ajatutelt tarkadelt
Sokrates: âMida ma ei tea, seda ma ka ei arva end teadvat.â
đ± Seeme: Tark inimene ei hĂ€bene öelda: âMa ei tea.â Ta teab, et just sealt vĂ”ib alata Ă”ppimine.
Sokrates kÀsitöömeistritest: Ta mÀrkas, et head kÀsitöölised teadsid tÔepoolest palju sellist, mida tema ei teadnud, kuid oht tekkis siis, kui oma meisterlikkuse tÔttu arvati end teadvat ka seda, milles tegelikult asjatundjad ei oldud.
đ± Seeme: Ăhe ala meisterlikkus ei tee meist kĂ”ige teadjat.
Seneca: âSa pead elama oma ligimesele, kui tahad elada iseendale.â
đ± Seeme: Tarkus, millest pole kellelegi kasu, vĂ”ib jÀÀda pelgalt teadmiseks. Tarkus muutub elavaks siis, kui see aitab ka teist.
đż Ajatud elutarkused
Ăra kĂŒsi ainult, mida inimene ei tea. KĂŒsi ka, mida tema teab, mida sina ei tea.
Haridus vÔib anda teadmised. Elu Ôpetab, millal ja kuidas neid kasutada.
Tark inimene ei kasuta oma teadmisi pjedestaalina, vaid sillana.
âMa ei teaâ pole alati teadmatuse tunnistus. MĂ”nikord on see aususe ja tarkuse algus.
Ăra naera inimese ĂŒle, kes ei tunne tĂ€htede nimesid. VĂ”ib-olla tunneb tema jĂ”ge, milles sina ujuda ei oska.
Teadmised vÔivad Ôpetada, miks vesi voolab. Elutarkus vÔib Ôpetada, millal tuleb kaldale minna.
KÔige ohtlikum teadmatus pole see, et me midagi ei tea, vaid see, kui arvame, et meil pole enam midagi Ôppida.
Igal inimesel, keda kohtad, vĂ”ib olla taskus ĂŒks tarkusetera, mida sinu raamatutes pole.
đ§ Elutarkuse nĂ”uanded
Ăra hĂ€bene kĂŒsida inimeselt, kellel pole sinu haridust. Ăra pea praktilist kogemust vĂ€hem vÀÀrtuslikuks kui raamatutarkust. Kui kohtad inimest, kes mĂ”tleb teisiti, kĂŒsi enne vaidlemist: âMida tema nĂ€eb, mida mina praegu ei nĂ€e?â
Ja kui avastad midagi, millest sa midagi ei tea, proovi asendada lause âMa peaksin seda juba teadmaâ lausega âHuvitav â siin on mul midagi uut Ă”ppida.â
đł PĂ€rimustarkused ja vanasĂ”nad
âĂheksa korda mÔÔda, ĂŒks kord lĂ”ika.â
â Eesti vanasĂ”na
đ± Teadmisest ĂŒksi ei piisa â tarkus oskab enne tegutsemist kaaluda.
âTöö Ă”petab tegijat.â
â Eesti vanasĂ”na
đ± MĂ”nda asja ei saa lĂ”puni Ă”ppida raamatust. KĂ€si, silm ja kogemus Ă”petavad omal viisil.
âKĂŒsija suu peale ei lööda.â
â Eesti vanasĂ”na
đ± KĂŒsimine pole rumaluse, vaid Ă”ppimisvalmiduse mĂ€rk.
âEla ja Ă”pi.â
â rahvatarkus
đ± Elu suur kool ei anna kunagi lĂ”putunnistust.
đŸ Inspireeritud mĂ”tteterad
âKui vaatan teisele ĂŒlalt alla, ei pruugi ma enam nĂ€ha seda, mida tema vĂ”iks mulle Ă”petada.â
âIgal inimesel on oma koht, oma kogemus ja oma vaatenurk.â
âMa ei pea teadma rohkem kui sina, et olla vÀÀrtuslik. Sina ei pea teadma rohkem kui mina, et olla vÀÀrtuslik.â
âMa jĂ€tan sulle sinu teadmised ja vĂ”tan vastu selle, mida saan sinult Ă”ppida.â
âKui lĂ”petan teise mÔÔtmise enda mÔÔdupuuga, vĂ”in viimaks mĂ€rgata tema tugevust.â
âSina oled kĂ€inud teed, mida mina pole kĂ€inud. SeepĂ€rast vĂ”id nĂ€ha midagi, mida mina veel ei nĂ€e.â
đ Piiblitarkused
âUhkus tuleb enne langust ja kĂ”rkus enne komistust.â
â ĂpetussĂ”nad 16:18
đ± Teadmised muutuvad ohtlikuks siis, kui neist saab ĂŒleolek.
âKui keegi arvab midagi teadvat, siis ta pole veel tunnetanud, kuidas peab tunnetama.â
â 1. Korintlastele 8:2
đ± Mida rohkem inimene tegelikult mĂ”istab, seda paremini tajub ta ka oma teadmiste piire.
âĂrge arvake endast ĂŒle selle, mida peab arvama, vaid arvake nĂ”nda, et saaksite arukaks.â
â Roomlastele 12:3
đ± Terve enesehinnang ei nĂ”ua enda vĂ€hendamist ega teistest kĂ”rgemale tĂ”stmist.
âKus on alandlikkus, seal on tarkus.â
â ĂpetussĂ”nad 11:2 mĂ”tte jĂ€rgi
đ± Alandlikkus ei tĂ€henda enda alavÀÀristamist. See tĂ€hendab valmisolekut tunnistada: ka minul on veel Ă”ppida.
đ KULDAVĂĂRT mĂ”tteterad
Teadmised vÔivad panna inimese rÀÀkima. Tarkus Ôpetab teda ka kuulama.
Ăra kĂŒsi: âKumb meist on targem?â KĂŒsi: âMida vĂ”iksime teineteiselt Ă”ppida?â
Inimese vÀÀrtust ei saa mÔÔta selle jÀrgi, mida ta ei tea.
MÔni inimene tunneb raamatuid. MÔni tunneb inimesi. MÔni tunneb metsa, maad vÔi merd. Tark inimene austab kÔiki neid teadmise viise.
Kui sinu teadmised muudavad sind teistest ĂŒleolevaks, on sul veel midagi Ă”ppida. Kui need muudavad sind uudishimulikumaks ja alandlikumaks, hakkavad teadmised muutuma tarkuseks.
đ LĂ”ppmĂ”te
Vanamees teadis lehtedest, kividest ja tÀhtedest.
Poiss tundis jÔge.
Kumb oli targem?
VĂ”ib-olla polegi see Ă”ige kĂŒsimus.
Ăigem oleks kĂŒsida: âMida nad oleksid vĂ”inud teineteiselt Ă”ppida?â
Sest elu ei jaga kogu tarkust ĂŒhe inimese kĂ€tte.
Ăhele annab ta raamatu.
Teisele kogemuse.
Kolmandale osavad kÀed.
Neljandale tĂ€helepaneliku sĂŒdame.
Ja tĂ”eliselt tark inimene jĂ€tab enda sisse alati ĂŒhe vĂ€ikese tĂŒhja koha, kuhu mahub veel ĂŒks uus teadmine:
âSeda ma veel ei teadnud. Ăpeta mulle.â
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

