Eneseuhkusest, enesepettusest ja julgusest nÀha tegelikkust
âPettumus vĂ”ib muuta meie suhtumist, kuid see ei tĂ€henda, et tegelikkus oleks muutunud.â
â Ajatu elutarkus
đż Alati ei saa me soovitud tunnustust, poolehoidu ega vĂ”imalust. MĂ”nikord hakkame siis halvustama just seda, mida varem kĂ”rgelt hindasime.
Kas oleme saanud targemaks vĂ”i pĂŒĂŒame oma pettumust Ă”igustada?
đł TĂ€hendamissĂ”na âMeister ja tunnustusâ
Ăhes linnas elas osav kĂ€sitööline, kes unistas saada tunnustatud meistriks.
Aastaid imetles ta linna meistrite ĂŒhendust ja valmistus hoolega oma töid hindamiseks esitama.
Kui saabus otsustav pÀev, ei valitud teda liikmeks.
Pettunud mees ĂŒtles tuttavatele: âSee ĂŒhendus polegi midagi vÀÀrt! Seal istuvad inimesed, kes ei oska tĂ”elist meisterlikkust hinnata.â
Tema sÔnu kuulis vana puusepp.
âVeel eile pidasid sa sellesse ĂŒhendusse kuulumist suureks auks,â mĂ€rkis ta. âMis vahepeal muutus?â
âNĂŒĂŒd nĂ€en, millised nad tegelikult on!â vastas kĂ€sitööline.
âKas said nende kohta midagi uut teada vĂ”i teeb sulle haiget, et sind ei valitud?â
Mees vaikis.
âVĂ”ib-olla oli nende otsus ebaĂ”iglane,â jĂ€tkas puusepp. âVĂ”ib-olla vajavad sinu oskused veel lihvimist. Kuid enne hinnangu andmist tasub mĂ”ista, mis tegelikult juhtus.â
âKas ma peaksin siis oma pettumuse alla neelama?â kĂŒsis kĂ€sitööline.
âEi. Tunnista seda. Pettumus ei tee sind nĂ”rgaks, kuid Ă€ra lase sellel tĂ”e ĂŒle otsustada.â
JĂ€rgmisel pĂ€eval lĂ€ks kĂ€sitööline ĂŒhenduse vanema juurde ja palus oma töödele ausat tagasisidet.
Ta ei teadnud veel, kas proovib uuesti vĂ”i valib teise tee. Kuid nĂŒĂŒd soovis ta otsustada teadmiste, mitte solvumise pĂ”hjal.
âSolvumine otsib sĂŒĂŒdlast. Tarkus otsib selgust.â
â Ajatu elutarkus
đȘ Ăpilase ja Ăpetaja elutarkuse vahetus
Ăpilane: âĂpetaja, miks kĂ€sitööline hakkas halvustama ĂŒhendust, kuhu ta ise nii vĂ€ga kuuluda tahtis?â
Ăpetaja: âSest pettumus muutis tema hinnangut. Nii oli tal kergem oma ebaĂ”nnestumist taluda.â
Ăpilane: âAga kui ĂŒhenduse otsus oligi ebaĂ”iglane?â
Ăpetaja: âSiis tuleb seda pĂ”hjendatult hinnata. Kuid kriitika ja solvumine pole ĂŒks ja seesama.â
Ăpilane: âKuidas neil vahet teha?â
Ăpetaja: âKĂŒsi endalt: kas minu hinnang pĂ”hineb teadmistel vĂ”i haavatud eneseuhkusel?â
Ăpilane: âJa kui ma soovitut ikkagi ei saavuta?â
Ăpetaja: âVĂ”id proovida uuesti vĂ”i loobuda. Oluline on, et sinu valikut juhiks mĂ”istmine, mitte kibestumine.â
đŸ Tarkusehetk â pettumus ei ole tĂ”de
MĂ”nikord sĂŒnnivad tĂ€itumata soovidest tuttavad laused:
âMa ei tahtnudki seda töökohta.â
âSee inimene polegi minu sĂ”prust vÀÀrt.â
âSee vĂ”imalus polnudki midagi erilist.â
Need hinnangud vÔivad olla pÔhjendatud, kuid vÔivad ka varjata pettumust.
Epiktetos Ă”petas, et meid ei hĂ€iri ĂŒksnes sĂŒndmused, vaid ka meie hinnangud neile.
SeepĂ€rast tasub enne lĂ”pliku otsuse tegemist kĂŒsida: kas ma nĂ€en olukorda selgemalt vĂ”i pĂŒĂŒan end lihtsalt lohutada?
đ± Ăpilase taipamine
âMĂ”istsin, et pettumus vĂ”ib muuta minu suhtumist, kuid mitte tingimata tegelikkust.
Ma ei pea saavutamata jÀÀnud eesmĂ€rki halvustama ega oma solvumist Ă”igustama. VĂ”in tunnistada pettumust, Ă”ppida kogemusest ja otsustada teadlikult, kuidas edasi minna.â
đïžPettumus on inimlik, kuid sellest sĂŒndinud hinnang ei pruugi olla Ă”iglane.
Tarkus algab hetkest, mil suudame eristada oma tundeid tegelikkusest ning vaadata olukorda ilma vajaduseta ennast vÔi teisi halvustada.
âĂra lase ĂŒhel pettumusel otsustada selle ĂŒle, mis on vÀÀrtuslik ja mis mitte.â
â Ajatu elutarkus
Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.

