Toon ära suurepärase monoloogi, mida lausus Neale Donald Walschile tema Taevane sõber tervise kohta.
Lugege see tähelepanelikult läbi, tunnetage, elage läbi ja siis aitab see teil kinnitada uut maailmavaadet.
Kui Neale esitas küsimuse, miks tal on terve hulk kroonilisi haigusi, siis vastas Jumal talle väga üksikasjalikult (toon selle vastuse ära peaaegu täielikult, sest see on huvitav ja kasulik praktiliselt kõigile):
“Esiteks teeme ühe asja selgeks. Sa armastad neid probleeme. Igal juhul enamikku neist. Sa oled neid imepäraselt ära kasutanud, et ennast haletseda ja teistelt tähelepanu saada.
Need vähesed juhud, mil sa neid ei armasta, on ainult sellest, et need hädad on läinud liiga kaugele. Kaugemale, kui sa neid põhjustades oskad arvata.
Nüüd tuleb aru saada sellest, mida sa arvatavasti juba tead: kõik haigused on enda loodud. Isegi arstid saavad nüüd aru, kuidas inimesed end haigeks teevad.
Enamik inimesi teeb seda ebateadlikult. (Nad isegi ei tea, mida nad teevad.) Nii et kui nad jäävad haigeks, ei tea nad, mis neid tabas. Tundub nagu oleks neile mingi häda kaela langenud, aga mitte midagi niisugust, mida nad oleksid ise endale põhjustanud.
Seda juhtub, sest enamik inimesi liigub läbi elu – mitte lihtsalt läbi terviseprobleemide ja tagajärgede – ebateadlikult.
Inimesed suitsetavad ja imestavad, miks neil tekib vähk.
Inimesed täidavad oma kõhtu loomade liha ja rasvaga ning imestavad, miks neil on ummistunud arterid.
Inimesed on kogu elu vihased ja imestavad, miks nad saavad südameataki.
Inimesed võistlevad teiste inimestega, halastamatult ja uskumatu stressi all, ning imestavad, miks neil tekivad rabandused.
Varjatum tõde on, et enamik inimesi muretseb end surnuks.
Muretsemine on just kõige halvem vaimse tegevuse vorm – peale vihkamise -,mis inimest laastab. Mure on mõttetu. See on vaimse energia raiskamine. See loob ka biokeemilisi reaktsioone, mis kahjustavad keha, põhjustades kõike, alates seedehäiretest kuni pärgarteri ummistumiseni. Tervis paraneb peaaegu kohe, kui lõpeb muretsemine.
Muretsemine on vaimu tegevus, mis ei mõista oma sidet minuga.
Vihkamine on kõige hävitavam vaimne seisund. See mürgitab keha ja selle toime on praktiliselt pöördumatu.
Hirm on vastand kõigele sellele, mis sa oled, ja omab seega sinu vaimsele ja ihulisele tervisele laastavat mõju. Hirm on võimendatud muretsemine.
Muretsemine, vihkamine ja hirm koos oma võsude ängi, kibestuse, kärsituse, kasuahnuse, ebasõbralikkuse, noriva etteheitmise ja hukkamõistmisega ründavad kõik sinu keha raku tasandil. Neis tingimustes on kehal võimatu terve olla.
Samamoodi, kuigi mõnevõrra vähemal määral, viivad haiguseni või halva enesetundeni ka petlikkus, nautlemine ja ahnus.
Haigus luuakse esmalt vaimus.
Sinu elus ei juhtu midagi – mitte midagi-,mis ei oleks esmalt mõte. Mõtted on nagu magnetid, mis tõmbavad ligi tagajärgi. Mõte ei pruugi alati olla ilmne ja seega selgelt põhjuslik, nagu “ma saan endale külge kohutava haiguse”. Mõte võib olla (ja tavaliselt on) kaugelt peenem kui see. (“Ma pole väärt elama.) (“Mu elu on alati nässus.”) (“Ma olen luuser”) (“Jumal karistab mind”) (“Ma olen elust väsinud ja tüdinud!”)
Mõtted on väga subtiilne, ometi väga võimas energiavorm. Sõnad ei ole õrnad, nad on tihedamad. Ja kõige tihedamad on teod. Tegu on raskes füüsilises vormis ja raskes liikumises energia. Kui sa mõtled, ütled ja tegutsed negatiivse kontseptsiooni ajendil, nagu näiteks “ma olen luuser”, paned sa liikuma määratu suure loova energia. Mõni ime, et sa nohu saad. See on väikseim õnnetus.
Kui negatiivne mõtlemise toime on kord võtnud füüsilise vormi, on seda väga raske taandada. Mitte võimatu, vaid väga raske. Selleks on vaja äärmise usu toimet. See nõuab erakordset usku universumi positiivsesse jõusse, nimetad sa seda Jumalaks, Jumalannaks, Liikumatuks Liigutajaks, Ürgjõuks, Esmapõhjuseks või milleks tahes.
Ravitsejatel on just niisugune usk. Usk, mis läheb üle Absoluutseks Teadmiseks. Nad teavad, et sa oled praeguses hetkes määratud olema terviklik, täielik ja täiuslik. See teadmine on samuti mõte, väga võimas mõte. Sel on vägi liigutada paigast mägesid, rääkimata siis molekulidest sinu kehas. Seepärast ravitsejad suudavadki ravida, sageli ka kaugusest.
Mõte ei tunne kaugusi. Mõte rändab ümber maailma ja läbistab universumi kiiremini, kui sa suudad sõna välja öelda.
“Ütle vaid üks sõna ja sinu teener saab terveks ravitud.” Ja see oli nii, selsamal tunnil, juba enne, kui lause jõuti lõpetada. Niisugune oli usk.
Ent teie olete kõik vaimsed leeprahaiged. Teie vaimu õgivad negatiivsed mõtted. Mõned neist on teile peale sunnitud. Paljud neist sepitsete te tegelikult ise ja siis sussutate neid tundide, päevade, kuude, isegi aastate kaupa…
…ja imestate, miks te olete haiged.
Sa võid “lahendada mõned oma terviseprobleemid”, nagu sa ütlesid, lahendades probleemid oma mõtlemises. Jah, sa võid kõrvaldada mõned tingimustest, mida sa oled juba omandanud (endale andnud), samuti takistada uute probleemide arenemist. Ja seda kõike muutes oma mõtlemist.
Lisaks – ma ei taha seda sugugi soovida, osutad sellele vähe tähelepanu seni, kuni midagi on pahasti. Sa ei tee ennetamiseks praktiliselt mitte midagi. Oma auto eest hoolitsed sa paremini kui oma keha eest ja see on veel vähe öeldud.
Sa ei treeni oma keha, seepärast muutub see lodevaks ja veel hullem, jõudeolekust nõrgaks.
Sa ei toida seda õigesti, seepärast nõrgeneb see veelgi.
Siis topid sa selle täis toksiine ja mürke ja kõige jaburamaid asju, mis peab olema toit, ja ometi teenib see sind, see imepärane mootor, ikka tuksub veel, vapralt selle tapatööle vastu pannes.
See on kohutav. Tingimused, milles sa tahad, et su keha elus püsiks, on kohutavad. Aga sina ei tee selles suhtes midagi. Sa usud seda, noogutad kahetsevalt pead ja talitad vanaviisi edasi. Ja seda sellepärast, et sul ei ole tahet elada. Kui sa üldse oma elus süütasid sigareti, rääkimata sellest, et sa kahekümne aasta jooksul suitsetasid paki päevas, on sul väga vähe tahet elada. Keha ei ole mõeldud alkoholi pruukimiseks. See kahjustab vaimu.
