Ühel päikeselisel hommikul, kui maailm alles ärkas, istus vana õpetaja väikese tiigi ääres ja vaatas, kuidas kerged tuuleiilid veepeeglit kortsutasid. Tema juurde tuli noor naine, kelle silmad peegeldasid nii muret kui ka otsinguid. Naine küsis: “Miks ma tunnen, et ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks, ei ole see kunagi piisav? Olen andnud endast kõik, aga siiski tunnen kaotust ja pettumust.”
Õpetaja naeratas rahulikult ja osutas tiigi poole. “Vaata neid laineid,” ütles ta. “Need ei võitle vee vastu, vaid voolavad koos tuulega. Iga laine annab endast parima, et liikuda edasi, ja see ongi kõik, mida me saame teha.”
Naine jäi mõtlema. Õpetaja jätkas: “Keegi meist ei lõpeta elu täiuslikult. Sõdalased murduvad, avastajad eksivad, armastajad kogevad murtud südameid. Kuid me ei pea kartma, sest igal sammul, igal eksimusel on oma õppetund. Meie tugevus seisneb selles, et me suudame tõusta pärast iga kukkumist.”
Naine vaatas õpetajale otsa. “Aga kuidas ma saan sellest tundest üle, et ma ei vasta ootustele?”
Õpetaja vastas: “Sul on alati valik. Vali olla inimeste läheduses, kes sind inspireerivad. Vali astuda keskkondadesse, mis sind tõstavad. Ära mõista teisi hukka, vaid õpi nendelt. Ära püüa teisi kontrollida ega manipuleerida – lase neil olla nemad ise. Ja mis kõige tähtsam, lase ka endal olla sina ise. Elu hindamine ei seisne ainult tulemustes, vaid ka kogemuste nautimises.”
Naine tundis, kuidas tema südamesse tekkis kergus. “Ja kui ma seda ei suuda?” küsis ta vaikselt.
Õpetaja tõusis ja osutas üle tiigi päikese poole. “Iga päev annab sulle uue võimaluse proovida. Ja iga kord, kui sa annad endast parima, kasvab sinu sees jõud ja rahu. Lõpuks, kui sa vaatad tagasi, mõistad, et su elu oli täis hetki, mida väärtustada.”
Naine naeratas esimest korda pärast pikka aega. Ta tundis, et õpetaja sõnad olid just need, mida ta oli oodanud. Lahkudes tundis ta, et on valmis võtma elu omaks just sellisena, nagu see on – murede, rõõmude ja igavese võimalusena kasvada.
Loo moraal on lihtne: elu ei ole täiuslikkuse saavutamine, vaid oskus nautida teekonda ja anda endast parim, teades, et isegi kukkumised viivad meid lähemale sellele, kes me tõeliselt oleme.
