Mario de Andrade kõndis mööda rahvarohket tänavat, kui tema pilk peatus vanal mehel, kes lahkus raamatupoest, jättes oma kauba ostmata. Mees peatus hetkeks, vaatas poe poole tagasi, nagu kaaluks ta naasmist, kuid siis naeratas endale ja jätkas teed.
See vaatepilt pani Mario mõtlema. Ta astus mehele lähemale ja küsis:
„Palun vabandust, aga kas võin küsida, miks te tagasi ei läinud, kui näis, et tahtsite midagi?“
Mees vastas rahulikult: „Sest ma taipasin, et minu aeg selles poes oli läbi. Mõnikord pole asi selles, mida me tahame, vaid selles, mida me enam ei vaja. Lahkuda õigel ajal on sama oluline kui saabuda õigel ajal.“
Andrade noogutas mõtlikult. See lihtne vastus kandis sügavat tarkust. Ta mõistis, et elu voog nõuab meilt mitte ainult oskust uusi uksi avada, vaid ka julgust vanad sulgeda. Liiga kaua kinni hoidmine sellest, mis meid enam ei teeni, võib takistada meid leidmast midagi uut ja tähendusrikast.
Sellest päevast alates kandis Mario endaga seda õppetundi: „Tarkus ei seisne mitte ainult saabumises, vaid ka oskuses õigeaegselt lahkuda. Olgu see suhe, projekt või unistus – teades, millal edasi liikuda, loome ruumi uuele ja väärtuslikule.“
Moraal: Elus on sama tähtis oskus teada, millal alustada, kui ka tarkus mõista, millal edasi liikuda. Õigeaegne lahkumine annab meile vabaduse kasvada ja kogeda uut.