Vanga tuletas teda külastanutele tihti meelde: “Solvumisest haiguseni on üks samm. Ärge kiirustage seda astuma! Ärge koguge solvanguid hinge…”
Miks öeldakse, et “solvunutega veetakse vett”? Aga selle pärast, et kellegi peale solvudes määrab inimene ise oma elu raskeks. Väga sageli tumestab solvumine tema jaoks kogu ümbritseva maailma, selle valguse, soojuse ja rõõmud. Selline inimene käib ringi ega näe, mis ümberringi sünnib: ta aina sõrmitseb hinges oma solvumist, hellitab ja poputab seda, mõtleb visalt, kuidas solvajale osavamalt ja valusamalt vastu anda. Ja vahel keerleb selles oma kurvas siseilmas seni, kuni jääb tõesti haigeks – organism ei pea negatiivsete tunnete koormale vastu. Solvunud inimene jääb justkui arengus seisma, ta ei ole enam suuteline elus rahulikult ja sirge seljaga edasi liikuma, ta hing on haige. Kuid maailm tema ümber jätkab oma elu, nagu poleks midagi juhtunud, see ei ole sugugi halvemaks või pimedamaks paigaks muutunud! Vaat nii tulebki välja, et solvudes karistame ainult iseennast.
