Ära arva, et oled võõras selles majas,
kus peetakse pidusööki tarkusest, vaimsusest ja loovusest.
Sa ei ole kutsumata külaline – sa oled oodatud.
Sinu kohalolu, sinu vaikne teadmine, sinu süda – need kuuluvad siia.
Iga suur vaim – olgu ta luuletaja või teadlane, kunstnik, teekäija või ajaloolane – ei räägi ainult minevikule, vaid sosistab ka sulle.
Nad ei loonud vaid oma ajale, vaid igavikule, mis elab sinus edasi.
Nad ei kirjutanud ainult raamatuisse –
nad peitsid oma sõnadesse seemned,
mis ootavad just sind, et hakata idanema.
„Me ei pärinud ainult mõtteid – me pärisime tee, millel need sündisid.“ – pärimustarkus
Istu lauda.
Võta kauss taipamisi.
Maitse sõnade leiba, mille küpsetas aeg.
Joo tähendust, mida hoidis vaikuse kruus.
Hinga sisse lugude sügavust –
need ei lõpe punktiga, vaid sulavad su hinge vaikusesse.
Vaata julgelt silma neile, kes kõndisid enne sind valguse ja varju piiril.
Nende mõtted on sillad, mis viivad sind su enda sügavusse.
Kui sa julged tõsta pilgu nende loodud maailmadesse –
avanevad su ees uksed,
millest sa ei teadnud, et need su hinges olemas on.
Silmapiir ei jää enam välispidiseks –
see valgub su sisemusse,
muutub äratuseks.
Sest see, kes astub vaimse laua äärde alandlikkusega,
lahkub sealt küllastunult ja ärganuna.
Tarkus ei ole omand, vaid osalus.
Ja iga kord, kui kuulad südamest,
sa lood selle laua ümber uuesti.
„Kõik, mida tõeliselt vajad, tuleb sinuni vaikuse kaudu,“ õpetas kord Meister Eckhart.
„Sõnad sünnivad maailmast, aga vaikuses sünnib tõde.“ – sufide tarkus
Pärimustarkus:
„Õpilane, ära mõõda elu ainult sammudega, mida sa kõnnid mööda teed.
Mõõda seda ka sellega, kui sügavale sa endas julged minna.
Sest tee endas… on alati pikem kui tee mööda maad.“
Ja sa mõistad:
Sinu koht ei ole üksnes vaataja.
Sa oled kaaslooja, kaaskõneleja,
selle vaikse ja sügava pärimuse kandja.
Sa oled osa loost.
Sa oled kutsutud.
Sa oled valmis.
