Õpetaja ja õpilane jalutasid rahulikult mööda jaapani aeda, nautides kevadist õitsengut ja kergelt lõhnavat tuult.
Õpilane, kes oli hiljuti tagasi tulnud reisilt Jaapanist, jagas õpetajaga oma kogemusi ja mõtteid. Ta rääkis ühest erilistest hetkedest, kus ta kohtus vanema jaapani paariga, kes tundus olevat sügavalt õnnelik ja rahulolev oma kooseluga.
“Õpetaja,” alustas õpilane, “ma nägin seal Jaapanis midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema. Küsisin ühel päeval vanapaarilt, kuidas nad on suutnud nii kaua koos elada ja ikkagi olla õnnelikud. Nad vastasid mulle nii lihtsalt ja sügavalt: „Teie seal läänes abiellute naisega, keda te armastate, aga meie armastame naist, kellega oleme abielus.““
Õpetaja naeratas, mõistes õpilase hämmingut. “See on tõepoolest sügava tarkuse peegeldus,” ütles ta. “See, mida nad sulle rääkisid, peegeldab väga erinevat lähenemist armastusele ja abielule. Paljudes ida kultuurides, eriti vanemates traditsioonides, ei olnud armastus abielu eeltingimus. Armastus polnud lihtsalt tunne, mis pidi eksisteerima enne liidu sõlmimist; see oli hoopis midagi, mida tuli kooselu jooksul kasvatada ja toita.”
Õpilane noogutas mõtlikult. “Meie kultuuris abiellutakse sageli tugeva tunde ajel, uskudes, et armastus on midagi, mis lihtsalt eksisteerib ja kestab igavesti. Kuid miks siis nii paljud abielud lõpevad, kui see tunne kaob?”
Õpetaja vaatas kaugusse, justkui mõeldes sügavalt. “Armastus, nagu me seda sageli mõistame, on seotud tunnete ja emotsioonidega. Need on kui pilved taevas, mis tulevad ja lähevad. Emotsioonid on muutlikud, sõltuvad paljudest välistest ja sisemistest teguritest. Kui me toetame oma abielu ainult nendele tunnete kõikumistele, siis on see liit tõepoolest habras.”
“Niisiis,” jätkas õpetaja, “on oluline õppida armastama mitte ainult tunnete tasandil, vaid ka teadlikult, teadlikkuse ja tegude kaudu. Vanemad jaapanlased on õppinud armastama oma partnerit läbi elu koosveetmise, igapäevase hoolivuse ja austuse. See on armastus, mis ei sõltu meeleoludest ega välisest glamuurist. See on pühendumine ja püsivus, mis hoiab neid koos.”
Õpilane vaatas oma õpetajale tänulikult otsa. “Kas see tähendab, et armastus on pigem valik kui tunne?”
“Jah,” vastas õpetaja. “Armastus on nii tunne kui ka teadlik valik. Tunne võib olla tugev ja ilus, kuid valik armastada on see, mis hoiab koos ja tugevdab suhet. Õppides armastama seda, kellega me oleme abielus, arendame me oskust hoida ja kasvatada armastust, mis võib ületada kõik raskused.”
Õpilane mõtles hetkeks ja siis ütles: “See tähendab, et tõeline armastus on midagi, mida me pidevalt loome ja taasloome, mitte lihtsalt midagi, mis on antud või olemas.”
Õpetaja noogutas rahulolevalt. “Just nii. Armastus on kunst, mida tuleb harjutada ja täiendada kogu elu jooksul. See on igapäevane töö, mis nõuab kannatlikkust, mõistmist ja pühendumist. Ja just see on see tarkus, mida vanem jaapanlane püüdis sulle edasi anda.”
Õpilane naeratas, tundes sügavat rahulolu ja inspiratsiooni. Ta mõistis, et tõeline armastus ei olnud pelgalt kirg või romantilised tunded, vaid midagi palju sügavamat ja püsivamat, mida saab kogeda vaid läbi teadliku valiku ja igapäevase hoolimise.
