Armastus ei püsi paigal.
Ta ei tule alati samal kujul ega sama jõuga.
Kui sa kedagi armastad, ei armasta sa teda kogu aeg ühtemoodi –
ja see ei ole vale, see on elu.
Meie hirm nõuab, et armastus oleks muutumatu.
Aga armastus on nagu meri –
ta tuleb ja läheb, voolab ja tõuseb,
ja tõeline turvalisus ei peitu temas kinnihoidmises,
vaid tema laine usaldamises.
Me ei pea armastust omama,
vaid kogema – siin ja praegu,
nagu kaks tantsijat, kes liiguvad vabalt,
aga samas rütmis.
Nende vabadus loob läheduse, mitte kauguse.
Suhe ei pea olema kindlus, vaid saar –
piisavalt kindel, et olla,
piisavalt vaba, et hingata.
Ja meri – elu ise –
võib tulla ja minna,
aga armastuse saar jääb,
kui me laseme tal olla just see,
mis ta hetkes on.