Ester Kees

Väike poiss küsis emalt: „Ema, miks sa nutad?“ „Sest ma olen naine,“ vastas ema. „Ma ei saa aru,“ ütles poiss. „Seda sa ei mõistagi,“ vastas ema poissi kallistades. Poiss küsis isalt: „Isa, miks ema mõnikord nutab, kuigi midagi halba pole juhtunud?“ Isa vastas: „Kõik naised nutvad vahel põhjuseta.“ Poiss kasvas suureks, sai meheks, aga imestas […]

Väga palju probleeme ja südamevalu saab alguse andestamata jätmisest inimestele, kes on sulle kunagi haiget teinud. Tegelikult pole just eriti tark tegu karistada endid pidevalt selle eest, mida teised inimesed on sulle kunagi teinud, sest kõige suurem kannataja selles olukorras oled ikka sina ise. Kui sa rakendad järgmist meetodit, siis märkad üsna kiiresti positiivseid muutusi

Sõnum on pärit Shakespeare näidendist “Hamlet”: “Pole olemas head ega halba, vaid mõtlemine annab olukorrale hinnangu.” Sind ei saa keegi reeta, solvata või su tuju rikkuda peale sinu enda. Kui vaatate, kus te praegu olete, vaatlete minevikku ja planeerite tulevikku, on olla vaba hinnangutest ja kriitikast. Viska see raske seljakott maha, aeg on edasi reisida

Esimene asi, millest tuleb universumi puhul aru saada, on see, et ükski tingimus ei ole “hea” ega “halb”. See lihtsalt on. Kõik on suhteline. Teiseks tuleb teada, et kõik tingimused on ajutised. Miski ei püsi sama, kõik muutub. Mis moodi asi muutub, oleneb sinust. Sa ei saa seda, mida palud ega või saada midagi, mida

Kord nägi üks mees unes, et teeb intervjuud Jumalaga. “Nii et sa tahaksid mind intervjueerida?” küsis Jumal. Vastasin: “Kui Teil selleks aega on?” Jumal ütles naeratades: “Minu aeg on igavik. Mida sa tahaksid küsida?” Küsisin: “Mis Teid inimeste juures kõige enam hämmastab?” Jumal vastas: “Lapsena on neil igav ja nad tahavad ruttu suureks saada, hiljem

Marinela Reka on kirjutanud: “Anne on nagu lill: kui tahad, et sellest kasvaks midagi ilusat, pead selle eest korralikult hoolt kandma”. Anne – tegevus või valdkond, mis sujub mõnel inimesel loomulikult, kuid on teistele keeruline. Elas kord kotkas, kes kasvas üles ühes talus koos kanadega. Kotkas kasvas suureks ja armastas oma kanaperekonda, olgugi et ta

Looja kutsus kokku kõik enda loodud olendid ja sõnas: “Ma tahaksin inimeste eest senikauaks üht-teist varjule panna, kuni nad selle jaoks küpsed on. See on mõistmine, et nemad ise ongi oma tegelikkuse loojad.” Kotkas ütles: “Anna see minu kätte, ma viin selle kuu peale.” Looja ütles: “Ei. Ühel päeval lähevad nad sinna ja leiavad selle

Ben Stein on kord tabavalt öelnud: “Esimene paratamatu samm nende asjade saamiseks, mida sa elult tahad, on see – otsusta, mida sa tahad”. Kui me ei tegele enda avastamise protsessiga, siis on võimalik, et elame, ilma et teaks, kes me oleme ja mis on meie potentsiaal. Seda illustreerib Anthony de Mello laul, milles kotkas sureb,

Suur kotkas, kelle hiiglaslikud tiivad katsid kaljuses mäeküljes paiknevat kotkapesa, ei märganud oma poegi ägeda tormi eest kaitstes, et üks poeg oli kaduma läinud. All orus kanafarmis ringi kõndiv kana ei märganud samuti, kuidas miski põrandat katva pehme heina sisse potsatas. Noor kotkas, kes kasvas üles tibupoegade keskel, ei õppinud kunagi lendama, ning tal polnud

Vanemad otsustasid poja kooli panna. Ühel hommikul võttis vanaisa lapselapse käekõrvale ja viis ta kooli. Nad jõudsid kooliõue, kus neid ümbritsesid lärmavad lapsed. „Küll on naljakas vanamees!“ naeris üks poiss. „Küll on imelik poiss!“ irvitasid tüdrukud. Kell helises tundi, aga vanaisa läks lapselapsega otsustavalt kooliõuest välja. Poiss juba rõõmustas, et ei peagi kooli minema, aga