On öeldud, et filosoofia ei alga vastustest, vaid küsimustest. Diogenese lihtne, ent rabav žest – jalutada päise päeva ajal laternaga ja otsida inimest – on just üks sellistest küsimustest. Mis teeb inimesest „tõelise inimese“? Miks tundis Diogenes vajadust teda otsida, justkui oleks ehtsus juba kadunud maailmast?
Õpetaja ja õpilane – vestlus tõelise inimese olemusest
Õpilane: Õpetaja, miks kandis Diogenes päise päeva ajal laternat?
Õpetaja: Ta kandis valgust seal, kus pimedaim polnud mitte öö, vaid hing. Latern oli talle rohkem sümbol kui valgusti – ta otsis inimest, kes pole maskeeritud positsiooni, staatuse ega maskide taha.
Õpilane: Kas inimesi siis polnud?
Õpetaja: Oli palju inimesi, aga vähe inimeseks olemist. Diogenes ütles: „Ma otsin inimest!“ – mitte keha ega nime ega auastet, vaid seda, kes elab tõe ja selge südamega.
„Tõelist inimest ei leia ametinimetuse ega rõivaste järgi, vaid südametunnistuse valguses.“
Õpilane: Kuidas ma tean, kas ma ise olen see „tõeline inimene“?
Õpetaja: Küsi endalt: kas mu teod on kooskõlas minu tõega? Kas ma julgen olla ehe ka siis, kui see ei too tunnustust? Kas ma olen nõus loobuma heakskiidust, kui see nõuab valet?
„Südametunnistus on valgus, mille järgi õige inimene näeb, kuigi maailm on pime.“ – Pärimustarkus
Õpilane: Aga miks me siis sageli mängime rolle ja kanname maske?
Õpetaja: Sest ühiskond on õpetanud meid kartma ehedust. Me õpime, et olla aktsepteeritud, peab sobituma. Aga Diogenes oli filosoofiline mässaja – tema latern sümboliseeris julgust otsida tõde seal, kus see on unustatud.
Õpilane: Kas see tähendab, et tõeline inimene on haruldane?
Õpetaja: Ta ei ole haruldane, aga sageli varjul. Igas inimeses on säde, mida ühiskond pole kustutanud. Tõeline inimene ei pruugi olla täiuslik – ta on lihtsalt aus.
„Inimese väärtus ei peitu selles, kui paljud teda kummardavad, vaid selles, kui sügavalt ta ise oma südant kuulab.“
Kokkuvõte ja lõppsõna
Diogenese latern valgustas midagi enamat kui kive ja tänavaid – see valgustas meie südametunnistust. Tema küsimus kõlab ka täna: Kas sa oled tõeline inimene? Mitte see, keda maailm ootab, vaid see, kes oled sa siis, kui valgus paistab su sisemusse.
„Kes elab tõe järgi, ei vaja maski ega lava – ta on inimene igas olukorras.“ „Mida sügavam pimedus, seda olulisem on valgus, mis tuleb seestpoolt.“
Diogenese lugu ei ole pelgalt muistne anekdoot – see on kutse. Kutsume end tagasi aususe, eheduse ja sügava inimlikkuse juurde. Olgem need, keda Diogenes otsis. Mitte et temale meeldida – vaid et elada iseendaga rahus.