Ühes väikeses külas elas kord noormees. Ta oli alati olnud uudishimulik ja armastas arutleda maailma saladuste üle. Teda köitsid mõistatused, mida elu pakkus, ja ta uskus, et vastused nendele mõistatustele avavad talle ukse tõelise tarkuse juurde.
Ühel päeval kohtas noormees Õpetajat, kes oli tuntud oma sügava tarkuse poolest. Õpetajale meeldis istuda küla kõige suurema tamme all ja rääkida inimestele lugusid, mis olid täis mõistatusi ja mõtteainet. Noormees läks tema juurde ja küsis: “Õpetaja, sa oled palju elanud ja palju kogenud. Ütle mulle, mis on elu kõige suurem mõistatus?”
Õpetaja naeratas ja ütles: “Elu kõige suurem mõistatus on elu ise, noormees. See on müsteerium, millesse me kõik oleme kätketud. Iga päev, iga kogemus, iga kohtumine on osa sellest suurest mõistatusest. Kas pole imeline, kuidas igaüks meist, hoolimata sellest, kui palju me teame või mõistame, jääb lõpuni saladuseks nii iseendale kui teistele?”
Noormees jäi mõttesse. Ta oli otsinud vastuseid ja lootnud leida lõpliku tõe, kuid targa sõnad panid teda mõistma, et mõistatused ei ole mõeldud alati lahendamiseks. Mõnikord on mõistatuse võlu just selle lahendamatuses.
“Kui kaugele me oma väärikaid mõtteid ka ei laiendaks, alati on olemas midagi enamat,” jätkas Õpetaja, tsiteerides Alexander Maclareni sõnu. “Nagu ütles Herakleitos: „Peidetud harmoonia on parem kui silmanähtav. Mõistatused on osa elust, ja nende mõistmine või nende üle mõtisklemine rikastab meie teekonda.”
“Kas see tähendab, et peaksin loobuma oma otsingutest?” küsis noormees.
“Ei,” vastas Õpetaja. “Otsingud on olulised, sest need viivad meid sügavamale iseendasse ja maailma mõistmisesse. Kuid ära oota, et leiad kõik vastused. Mõnikord on kõige väärtuslikumad hetked need, kui sa mõistad, et mõni küsimus jääb vastuseta, et mõni saladus jääb saladuseks.”
Noormees mõtles Õpetaja sõnade üle ja tundis, kuidas tema sees kasvab uus rahulolu. Ta mõistis, et elumõistatused on midagi enamat kui lihtsalt mõistatused – need on kingitused, mis kutsuvad meid avastama elu sügavamaid kihte ja õppima tundma ennast ja teisi.
Sel hetkel noormees otsustas, et ta ei otsi enam lõplikke vastuseid, vaid hakkab elama iga päeva nii, nagu see oleks üks osa suurest ja kaunist mõistatusest, milles peitub elu kogu oma keerukuses ja lihtsuses.
