Ühel päeval tuli noor õpilane Õpetaja juurde, silmis segadus ja hinges rahutus.
“Õpetaja,” ütles ta, “ma otsin endiselt oma teed. Ma olen lugenud raamatuid, kuulanud tarku inimesi, käinud paljudes kohtades… Aga ma ei suuda leida vastust küsimusele: kes ma tegelikult olen?”
Õpetaja vaatas õpilast ja naeratas. Ta tõusis ning palus õpilasel teda järgneda. Nad kõndisid läbi metsa, kuni jõudsid vaikse järve äärde. Õpetaja kummardus vee kohale ja osutas oma peegelpilti.
“Vaata järve,” ütles ta. “Mida sa seal näed?”
“Ma näen ennast,” vastas õpilane.
Õpetaja noogutas. “Õige. Aga kas see pilt räägib sulle, kes sa tegelikult oled?”
Õpilane kortsutas kulmu. “Ei… see on vaid peegeldus.”
Õpetaja võttis väikese kivi ja viskas selle vette. Veepind hakkas lainetama ning õpilase peegeldus muutus uduseks.
“See on elu,” ütles Õpetaja. “Iga kogemus, iga emotsioon, iga mõte viskab kivi sinu sisemise järve vette. Mõnikord tundub, et sa kaotad enda, sest peegeldus muutub, aga sa ei ole peegeldus. Sina oled vesi – sügav, rahulik ja alati olemas. Kui tahad ennast tundma õppida, õpi tundma oma vaikust, mitte oma peegelpilti.”
Õpilane jäi hetkeks mõtlikuks, vaadates, kuidas vesi taas selgeks muutus. Ta mõistis, et enesetundmine ei peitu vastustes, mida otsime väljastpoolt, vaid vaikuses, mis on alati meie sees.
“Ja kuidas ma saan õppida oma vaikust kuulama, Õpetaja?” küsis ta.
Õpetaja naeratas. “Ole kohal igas hetkes, kuula oma sisemist häält ja ära karda tunda – see, mida otsid, on alati olnud sinuga. Ennast tundma õppida tähendab armastada seda, mis on su sees.”
Õpilane kummardus järve kohale, sulges silmad ja tundis esimest korda elus tõelist rahu.
