Kord tuli keegi mees rabi Meiri juurde nõu küsima. Mees kurtis, et linna on ilmunud konkurent, kes võib ta laostada.
“Oled sa tähele pannud, et joogikohale lähenev hobune lööb vee juurde jõudes kabjaga vastu maad? Kas sa tead, miks ta nii teeb?” küsis rabi.
“Ei tea,” vastas küsimusest üllatunud mees.
“Ma seletan,” jätkas rabi. “Jooma hakates ja peaga vee poole kummardudes näeb hobune seal oma peegelpilti. Ta arvab, et see on teine hobune ja lööb konkurendi peletamiseks kabjaga vastu maad. Meile sinuga tundub selline käitumine rumal, sest meie teame, et hobuse kartus on alusetu ja vett jões jätkub kõigile.”
“Aga mis on sellel pistmist minu ametiga ja mu konkurendiga?” küsis mees kannatamatult.
“Sina, sõbrake, oledki see hobune!” vastas rabi. “Sa kujutad ette, et jumala helduse jõest ei jätku, kui sellest joob peale sinu veel keegi teine ja sa trambid kabjaga, et kujutletavat konkurenti eemale hirmutada.”
“Kujutletavat?” küsis mees kahtlustavalt.
“Jah, kujutletavat! Jumal jagab rikkust meile kõigile ja mitte keegi peale Tema ei saa sinult võtta seda, mis sulle on määratud. Tegele oma asjadega targalt ja mõistlikult ning pea meeles, et kõik, mis sa saad antakse sulle kõrgemalt. Sinu konkurendid on vaid sinu enese peegeldused jões.”
See lugu illustreerib sügavat mõtet inimeste hirmude ja eelduste kohta, eriti kui tegemist on konkurentsiga. Rabi Meiri vastus mehele, kes muretseb konkurendi pärast, õpetab, et tihti on meie kartused vaid peegeldused meie enda mõtetest ja kujutlustest. Nagu hobune, kes ehmatab oma peegelpilti ja peab seda konkurendiks, käituvad ka inimesed sageli irratsionaalselt, kui kardavad, et teised võivad võtta nende osa rikkusest, edust või õnnest.
Rabi tuletab meelde olulist tõde: maailma rikkus, võimalused ja õnn on lõputud ja jagatud kõrgemalt – nende pärast pole vaja hirmu tunda ega teisi konkurentidena tajuda. Iga inimese saatus ja võimalused on unikaalsed, mis tähendab, et mitte keegi ei saa tegelikult võtta seda, mis on kellegi teise jaoks määratud. See õpetus on rahu allikas: selle asemel, et trügida ja karta konkurentsi, tuleb keskenduda oma tegemistele, olla tark ja usaldada, et universumis on kõigile piisavalt.
See lugu käsitleb ka inimese sisemist maailma – tihti on konkurents ja hirmud, mis meid valdavad, lihtsalt meie enda peegeldused. Kui me tunneme ebakindlust või hirmu kaotuse ees, projitseerime need tunded sageli välistele teguritele või inimestele, kuigi tõeline probleem peitub meie sisemises enesekindluses ja usalduses. Rabi õpetus viitab sellele, et suur osa meie rahulolust ja õnnest tuleb sisemise rahu leidmisest ning usust, et elu jagab meile seda, mida me vajame ja väärime.
Lõppkokkuvõttes aitab see lugu näha, et muretsemine teiste pärast ja konkurentidena nägemine viib ainult rahutuseni. Selle asemel peaksime pöörama pilgu enda sisse, keskenduma oma tegemistele ja usaldama, et universum hoolitseb meie eest.