Ühel kaunil hommikul kogunesid inimesed Õpetaja ümber, et kuulata tema elutarkusi. Keegi küsis: “Kuidas me saame olla õnnelikud, kui elu on täis muresid ja kohustusi?”
Õpetaja sulges hetkeks silmad, hingas sügavalt sisse ja vastas: “Olemise kergus, avatus ja siirus on just need märksõnad, mis aitavad meil püsida südame tasandil ja tõusta kõrgematesse sagedustesse. Kuid kõige parem näide sellest, kuidas elada õnnelikult, on lapsed. Vaadake neid ja õppige.”
Õpetaja juhatas rühma lähedal asuvasse aeda, kus mängisid lapsed. Nad jooksid, naersid ja mängisid, täiesti muretud ja kohal olevad. Õpetaja osutas nende poole ja ütles: “Lapsed ei ela minevikus ega muretse tuleviku pärast. Nad on siin ja praegu, avatud elu rõõmudele ja valmis mängima isegi kõige väiksemate asjadega.”
Keegi rühmast küsis: “Aga meil, täiskasvanutel, on kohustused ja vastutus. Me ei saa olla nagu lapsed.”
Õpetaja naeratas ja vastas: “Olles vastutav, ei tähenda, et te ei saaks olla kerged ja muretud. Olemise kergus ei tähenda vastutuse eiramist, vaid oskust läheneda elule avatuse ja siirusega. Kui te leiate hetki, et olla kohal ja mänguline, siis muutuvad ka teie kohustused kergemaks.”
Ta jätkas: “Kui avate oma südame, jääte siiraks ja muretuks, leiate rahu. Olge nagu lapsed – mitte selleks, et unustada oma vastutusi, vaid selleks, et mäletada, kuidas olla õnnelik. See ei nõua midagi muud kui valmisolekut elada hetkes ja näha rõõmu seal, kus te praegu olete.”
Rühm jäi aeda vaatama lapsi, kes naersid ja mängisid. Vaikselt hakkasid mõned õpilased ise üksteisega mänglema, joostes ja naerdes. Nad mõistsid, mida Õpetaja oli öelnud – kergus ja siirus ei ole mitte ainult laste privileeg, vaid ka valik, mida igaüks saab teha.
Õnnelik olemine ei nõua suuri muutusi, vaid väikseid samme kerguse, avatuse ja kohaloleku suunas. Leidke aega, et mängida, naerda ja olla kohal, sest see avab teie südame ja toob tõelise rahu.