Algaja kunstnik lähenes Picasso juurde suure entusiasmiga. Tema silmad särasid ja hääl kandis endas lubadusi piiritust pühendumusest.
“Ma imetlen teie töid,” alustas ta. “Palun õpetage mulle, kuidas saavutada edu! Kui vaja, ma võin selle nimel nälgida. Ma võin ööbida, kus juhtub. Ma võin keelduda kõigest, mis pole kunst. Ma võin töötada ööd ja päevad!”
Picasso kuulas teda rahulikult ja katkestas noormehe hoogsa monoloogi:
“Armastage kalamarja ja šampanjat, puhake ja nautige elu – siis hakkate hoopis teisiti joonistama ja ellu suhtuma! Te mõistate lõpuks, milleks te töötate.”
Kunstnik vaatas Picassot segaduses. “Aga kuidas saavad sellised luksused mind aidata kunsti paremini mõista?” küsis ta lõpuks.
Picasso naeratas. “Edu ei seisne ainult selles, kui palju te oma tööd armastate, vaid ka selles, kuidas te elu armastate. Kunst pole pelgalt tehnika ja visadus. See on peegeldus teie kogemustest, naudingutest ja võimest näha ilu kõiges, mis teid ümbritseb. Kui te ei oska elu nautida, siis kuidas te loodate seda oma kunsti kaudu edasi anda?”
Noor kunstnik jäi mõttesse. See vastus polnud see, mida ta ootas, kuid see oli vastus, mida ta vajas. Ta hakkas mõistma, et kunst ei ole ainult töö ja eneseohverdus, vaid ka elu kogemine ja sellest inspireerumine.
Sellest päevast alates õppis kunstnik mitte ainult joonistama, vaid ka elama. Tema kunst muutus elavamaks, sügavamaks ja tähendusrikkamaks, sest ta leidis tasakaalu loovuse ja elu nautimise vahel.
Tõeline looming sünnib siis, kui me õpime nägema ilu ja väärtust nii väikestes rõõmudes kui ka suurtes väljakutsetes. Nautige elu, sest see rikastab teie loomingut ja annab sellele hinge.
