„Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab.“
— Arvo Pärt
Täna pööran pilgu korraks välisest maailmast enda sisse.
Ma ei saa alati vaigistada maailma müra, kuid saan märgata, millist müra kannan endas. Millised mõtted mind väsitavad? Milliseid vanu solvumisi hoian alles? Milliseid hirme kannan kaasas, kuigi need mind enam ei teeni?
Täna luban endal neist tasapisi lahti lasta.
Ma ei pea kõike, mis minuga kunagi juhtus, igavesti endaga kaasas kandma.
Ma ei pea iga mõtet uskuma ega igale tundele kohe reageerima.
Täna kuulan rohkem ja räägin vähem.
Ma ei täida iga vaikust sõnadega, sest mõnikord kuuleb inimene alles vaikuses seda, mida elu on talle ammu öelda püüdnud.
Ma jälgin oma mõtteid, sest neist kujuneb minu sisemine hääl.
Ma hoian oma sõnu, sest need võivad puudutada teise inimese hinge kauem, kui ma aimatagi oskan.
Ma ei nõua endalt täiuslikkust.
Püüan olla lihtsalt veidi selgem, siiram ja rahulikum kui eile.
Kui minus tõuseb ärritus, ei kiirusta ma vastama.
Kui tuleb kurbus, luban endal seda tunda.
Kui sünnib rõõm, võtan selle tänulikult vastu.
Ja kui ma eksin, ei mõista ma ennast hukka. Ka hinge puhastamine pole ühe päeva töö. See on vaikne õppimine — märgata, mõista, andestada ja lahti lasta.
Sest hing ei vaja alati rohkem õpetusi.
Vahel vajab ta hoopis
vähem müra, vähem koormat, vähem võitlemist ja rohkem vaikust.
Ma ei pea sundima oma hinge helisema.
Ma pean tasapisi eemaldama selle, mis tema loomulikku heli summutab.
Võib-olla polegi sisemine rahu midagi, mida pean kusagilt kaugelt otsima. Võib-olla on see minus juba olemas — nagu meloodia, mida ma lihtsalt maailma müra tõttu alati ei kuule.
Täna teen enda sees sellele meloodiale veidi rohkem ruumi.
Ja kui minus jääb vaiksemaks, võin viimaks kuulda seda, mis oli kogu aeg olemas —
minu enda hinge puhast heli.
„Vaikus pole tühjus. Vaikus on ruum, kus hing kuuleb iseennast.“
— Ajatu elutarkus
Mina ulatan mõtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tänane kokkulepe.