Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
„Mõnikord on inimesel kõik, mida raha saab anda, kuid puudu on sellest, mida saab kinkida ainult süda.“
— Ajatu elutarkus
Naise kodu oli ilus.
Tal oli turvalisus, mugavus, võimalus reisida, osta seda, mida ta vajas, ja elada ilma pideva mureta homse pärast.
Kui teised tema elu vaatasid, ütlesid nad sageli:
„Sul on ju kõik olemas.“
Naine naeratas.
Sest kuidas seletada, et „kõik olemas“ ja „süda täis“ ei tähenda alati ühte ja sama?
Tema elus polnud puudust asjadest.
Puudu oli inimesest, kelle kõrval ei peaks ta olema tugev, tubli ega täiuslik.
Inimesest, kes võtaks ta käe lihtsalt sellepärast, et tahab seda hoida.
Tähendamissõna „Valgustatud aknad“
Ühel õhtul seisis naine oma suure maja akna juures.
Kõigis tubades põles valgus.
Laual olid värsked lilled. Köögis oli toit. Kaminas põles tuli.
Aga maja oli vaikne.
Teisel pool tänavat elas eakas paar väikeses majas.
Nende kardinad olid kulunud ja köök nii väike, et kaks inimest vaevu korraga laua taha mahtusid.
Naine nägi, kuidas mees ulatas oma naisele tassi teed.
Naine ütles midagi.
Mees naeris.
Siis puudutas ta möödudes õrnalt naise õlga.
See oli kõik.
Ei roose.
Ei kingitusi.
Ei suurt romantilist žesti.
Ainult üks väike puudutus.
Naine pööras pilgu oma kaunile toale.
Esimest korda mõistis ta, miks tema kodu oli mõnikord tundunud nagu kuldpuur.
Mitte sellepärast, et tal oli liiga palju.
Vaid sellepärast, et ta oli hakanud uskuma, et sellest peaks talle piisama.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, kas inimene võib olla tänulik kõige eest, mis tal on, ja ikkagi igatseda armastust?
Õpetaja: Muidugi. Tänulikkus ei nõua oma igatsuste mahasalgamist.
Õpilane: Aga inimesed ütlevad sageli: „Sul on ju kõik olemas.“
Õpetaja: Nad näevad seda, mida saab väljastpoolt mõõta. Kodu. Raha. Töö. Tervis. Saavutused. Kuid inimese südant ei saa inventuurina kokku lugeda.
Õpilane: Kas romantilise armastuse puudumine tähendab, et inimese elu pole täielik?
Õpetaja: Ei. Inimese väärtus ega terviklikkus ei sõltu sellest, kas tal on partner.
Aga ka vastupidine pole tarkus — öelda inimesele, kes igatseb lähedust, et ta ei tohiks seda vajada.
Õpilane: Kuidas siis nende kahe vahel tasakaalu leida?
Õpetaja: Ära tee armastusest tingimust, mille täitumiseni sa oma elu edasi lükkad.
Aga ära tee ka oma iseseisvusest müüri, mille taha peidad südame.
Ela. Naera. Loo.
Armasta inimesi, kes juba sinu elus on.
Ja kui sinu südames on ruumi romantilisele armastusele, ära häbene seda ruumi avatuna hoida.
Tarkusehetk
Kuldpuur ei ole alati maja, raha ega mugav elu.
Mõnikord on kuldpuur mõte: „Mul on ju kõik olemas. Mul pole õigust midagi veel igatseda.“
On.
Võid olla tänulik ja siiski igatseda.
Võid olla iseseisev ja siiski soovida lähedust.
Võid armastada oma elu ja siiski soovida kedagi, kellega seda jagada.
Kõige tähtsam on mitte muuta igatsust vanglaks.
Armastus võiks tulla sinu ellu seda avardama, mitte tõestama, et sa olid enne seda puudulik.
Lõppmõtisklus
Sel õhtul ei vaadanud naine enam oma kodu kui puuri.
Ta avas akna.
Väljast tuli sisse jahe õhk ja kusagilt kostis naeru.
Ta mõistis midagi.
Tema elu polnud tühi.
See oli täis paljut, mille eest tänulik olla.
Aga tema südames oli veel üks tühi koht.
Ja esimest korda ei püüdnud ta seda kohta asjade, tegevuse ega sõnadega täita.
Ta lihtsalt tunnistas: „Jah, ma igatsen armastada ja olla armastatud.“
See polnud nõrkus.
See polnud tänamatus.
See oli tema südame tõde.
Naine kustutas toas tuled, jättis akna veidi avatuks ja naeratas.
Ta ei teadnud, kas armastus tuleb homme, aasta pärast või hoopis kujul, mida ta veel ettegi ei osanud kujutada.
Kuid ta teadis üht: ta ei pane oma elu armastust oodates seisma — ega pane ka oma südame ust lukku.
„Ära oota armastust selleks, et hakata elama. Ela nii, et armastusel oleks sinu juurde tulles koht, kuhu jääda.“
— Ajatu elutarkus
