Kui naine lõpuks õpetaja juurde jõudis, istus ta tema ette ja ütles: “Ma olen otsinud vastuseid elumõtte kohta, aga ma ei leia neid. Olen lugenud palju ja kuulanud õpetusi, kuid mul on ikka veel tunne, et ma ei tea, mida teha. Palun aita mind.”
Õpetaja vaatas naist rahulikult ja naeratas. “Võin sulle näidata teed,” ütles ta, “aga mina ei saa sind valgustada. Sa pead ise astuma oma vaimsele teekonnale ja leidma oma vastused. Ma võin avada sulle ukse, kuid sisse pead astuma ise.”
Naine jäi mõtlema. “Mida see tähendab?“ küsis ta.
Õpetaja viipas väikese aiani, mis oli templi taga. “Näed seda väravat?” küsis õpetaja. “See värav on avatud, ja läbi selle pääsed sa aeda. Aed on rahulik ja täis ilu, kuid ma ei saa sind käest kinni hoides sinna viia. Sina ise pead otsustama, kas astud läbi värava ja uurid, mis seal on. See on sinu teekond, mitte minu.”
Naine mõistis järsku, mida õpetaja öelda tahtis. Ta oli seni oodanud, et keegi annaks talle vastused või juhiks teda otse vaimse tarkuseni, kuid tegelikult oli vastuste leidmine tema enda ülesanne. Ükski raamat ega õpetaja ei saanud tema eest kõndida seda teed, mida ta ise pidi läbi käima.
Õpetaja jätkas: “Tarkus ei tule ainult lugemisest või kuulamisest. Tõeline tarkus tuleb kogemusest, kui sa rakendad õpitut oma ellu ja vaatad sügavale iseendasse. Vaimne kasv ei ole asi, mida keegi teine saab sulle anda – see on teekond, mille sa pead ise läbima. Mina saan sind juhatada, aga sammud pead sina astuma.”
Naine tundis suurt selgust. Ta mõistis, et tema vaimne teekond algab just sellest hetkest, kui ta ise otsustab teadlikult astuda järgmise sammu. Templist lahkudes vaatas ta veel kord õpetaja rahulikku pilku ja teadis, et oli leidnud tee, millele astuda. Kuid sellel teel kõndimine oli nüüd tema enda vastutus.
Sellest päevast alates alustas naine oma vaimset teekonda, mitte ainult õpetusi otsides, vaid ka neid oma ellu rakendades. Ta õppis mediteerima, leidma rahu vaikuses ja vaatama oma sisemisse maailma. Ta mõistis, et igal sammul tuli tal ise otsida vastuseid, kogeda ja kasvada. Õpetaja oli tõesti avanud talle ukse, kuid sisse astus ta ise.
Loo moraal: “Õpetaja avab ukse, kuid sisse pead astuma ise.” Vaimne kasv ja tarkus ei ole midagi, mida saab kelleltki lihtsalt saada. Õpetajad ja juhendajad võivad näidata teed ja anda juhiseid, kuid tõeline vaimne areng nõuab, et inimene ise võtaks vastutuse oma teekonna eest. Kõik vastused on meis endis, ja nende leidmine sõltub meie valmisolekust astuda teadlikult sellele teele.
