Oli kord mees, kes otsis tõelist tarkust ja vabadust. Ta rändas mägedes ja metsades, otsides õpetajat, kes suudaks talle näidata tee suurima väe ja sügavaima rahuni. Ta küsis möödujatelt, luges iidseid raamatuid ja kuulas vanade tarkade lugusid, kuid ükski neist ei andnud talle vastust, mida ta otsis.
Ühel päeval, kui ta oli jõudnud kõrgele mäetipule, kus õhk oli külm ja taevas selge, leidis ta end peegeldava järve äärest. Ta vaatas vette ja nägi seal omaenda nägu – väsinud, kahtlevat, aga siiski otsivat.
„Kus on õpetaja, kes suudab mulle näidata elu tõelist olemust?“ küsis ta järvepinnalt peegelduvale kujule.
„Kus on see, kes suudab avada mulle maailma sügavaimad saladused?“
Järv jäi vaikseks, lained liikusid tasakesi, nagu oleksid nad tema küsimuse endasse neelanud.
Ja siis, justkui oleks peegeldus äkki ellu ärganud, kuulis ta omaenda häält:
„Ma olen su õpetaja ja ma olen su õpilane.
Ma olen see, kes loob ja see, kes hävitab.
Ma olen see, kes avab uksi ja see, kes neid sulgeb.
Ma olen su mõte – su suurim vägi ja sügavaim vangla.“
Mees võpatas, tundes, kuidas tema süda tõmbus kokku ja siis taas laienes, justkui oleks ta korraga kogenud nii vabadust kui aheldatust. Ta mõistis, et kõik, mida ta oli otsinud, oli alati olnud tema enda sees – iga mõte, iga tunne, iga unistus ja iga hirm.
Ta sirutas oma käed järve poole, justkui tahaks puudutada omaenda peegelpilti, ja sosistas:
„Ma olen omaenda õpetaja ja õpilane.
Ma loon ja hävitan, avan ja sulgen.
Ja see on minu suurim vägi.“
Ta tõusis ja hakkas mäest alla kõndima, tema sammud olid nüüd kergemad ja süda laiem.
Ta teadis, et iga tema mõte on nagu seeme, mis kannab endas elu jõudu,
ja et ta on alati omaenda teejuht – nii õpilane kui õpetaja, nii looja kui hävitaja.
Moraal: Sinu mõte on sinu suurim vägi –
see võib luua maailma või selle hävitada.
Vali, kuidas sa mõtled, ja sa valid, kuidas sa elad.