Kaugel mägede taga elas vanameister, keda kutsuti Targaks. Inimesed tulid tema juurde igast ilmakaarest – mitte vastuste, vaid selguse pärast. Ta ei rääkinud palju, kuid iga sõna, mis ta ütles, jäi kajama südamesse.
Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, südames rahutus ja peas sadu küsimusi.
„Ma olen pidevas valikute keerises,“ ütles ta. „Ma ei tea, millal tegutseda, kellele keskenduda või mida teha, et elu ei libiseks lihtsalt käest.“
Tark vaatas teda vaikides, valas kaussi vett ja pesi rahulikult käsi. Alles siis ütles ta: „Ma vastan, kui sa oled valmis kuulama mitte mõistusega, vaid südamega.“
Noormees vaikis. Ta istus. Ja aeg justkui tardus.
„Räägi siis, Tark,“ ütles ta viimaks.
Tark vaatas talle otsa ja vastas: „Kõige tähtsam aeg on käesolev, sest ainult selles saab inimene ennast valitseda.
Kõige tähtsam inimene on see, kellega sa hetkel koos oled, sest mitte keegi ei tea, kas teil on veel võimalust kokku puutuda mõne teise inimesega.
Ja kõige tähtsam tegu on seda inimest armastada — sest ainult selleks on inimene siia ilma tulnud.“
Noormees jäi vait. Tema rahutus hajus nagu udu hommikupäikese ees. Ta ei saanud vastuseid tuleviku kohta. Ta sai midagi palju enamat — kohalolu väe.
Tänutundes kummardas ta vanameistri ees ja lahkus.
Ja iga kord, kui elu tõi tema teele kahtluse, vaikuse või hirmu, tuletas ta endale meelde:
Ainult siin, ainult nüüd, ja ainult armastusega on elu tõeliselt elatav.