Me elame maailmas, kus armastust teiste vastu peetakse sageli loomulikuks… kuni kohtume kellegi, keda on raske armastada.
Aga mis saab siis, kui inimene on keeruline, vaikiv, terav või valus? Kas armastus ka siis kehtib? Kas see on oskus, valik või sisemine tee?
Selles vestluses kohtuvad Õpetaja, kelle vaikus on täis elu, ja Õpilane, kelle südames põleb küsimus: „Kuidas armastada teisi siis, kui see ei tule kergelt?“
„Armastada inimest tähendab näha temas seda osa, mis ei ole veel nähtud – ja siiski jääda.“
— Viktor E. Frankl
„Tõeline armastus ei ole vastus, vaid valmisolek olla kohal ka küsimuse ajal.“
— Thich Nhat Hanh
Õpilane: Õpetaja… Me oleme rääkinud palju rahust ja armastusest iseenda vastu. Aga ma küsin nüüd midagi raskemat. Kuidas armastada teisi – eriti neid, kes ei ole lihtsad, kes on haavavad või suletud?
Õpetaja: (Kallutab pea, vaatab aknast välja.)
See on sügav küsimus. Ja nagu paljudele sügavatele küsimustele, pole ka siin kiiret vastust.
Armastus teiste vastu algab mitte teisest inimesest, vaid sinu sisemisest otsusest. See ei tähenda kõige aktsepteerimist – vaid viha mitte kandmist. Mitte sellepärast, et teine inimene seda väärib… vaid sellepärast, et sina väärid rahu.
Õpilane: Aga kui keegi on mulle haiget teinud? Kuidas saab armastus seal veel kehtida?
Õpetaja: Armastus ei ole alati koosolemine. Mõnikord tähendab see austavat vahemaad. Mõnikord tähendab see öelda südames: „Ma ei kanna viha, aga ma valin mitte jääda.“
See ei ole nõrkus – see on tarkus. Armastus ei tähenda, et sa hülgad enda tõe. Vastupidi – see tähendab, et sa ei hülga end isegi siis, kui teised seda teevad.
Õpilane: Kas see tähendab, et ma ei pea teisi mõistma, et neid armastada?
Õpetaja: Just. Armastus ei ole alati mõistmine. Vahel on see lihtsalt lubamine – lubamine teisel olla seal, kus ta on, ja lubamine endal jääda terveks.
Armastus ei ole teise muutmise viis. Ta on enda säilitamise viis.
Õpilane: Ja kui ma armastan, aga mind ei armastata vastu?
Õpetaja: Siis oled sa puudutanud kõige puhtamat armastuse vormi – seda, mis ei sõltu tagasisidest. Aga pea meeles – sa ei pea jääma sinna, kus sind korduvalt murtakse.
Armastus ilma piirideta muutub eneseunustuseks. Tõeline armastus sisaldab ka piire.
Sest kui sa kaotad ennast, et armastada teist, siis lõpuks ei jää keegi, kes armastaks.
Õpilane: (Mõtlikult.) Nii et… armastus teiste vastu algab lõpuks ikkagi iseendast?
Õpetaja: Alati. Sest ainult inimene, kes on endaga rahus, suudab armastada ka neid, kes ei ole veel rahus.
Armasta teisi mitte selleks, et muuta neid, vaid selleks, et maailm ei muudaks sind. See on suurim vägi, mis inimesel olla saab.
„Armastus ei ole nõrkus, vaid suurim tugevus – see, mis jääb püsima siis, kui kõik muu mureneb.“
— Laozi
„Kui armastad teisi ilma kontrolli ja tingimusteta, avastad, et armastus on vabaduse, mitte sõltuvuse tee.“
— Khalil Gibran
Armastus teiste vastu ei ole alati tunne. Mõnikord on see vaikne valik. Vaikne andestus.
Mõnikord on see: „Ma ei mõista sind, aga ma ei vihka sind.“
Mõnikord on see: „Ma ei jää, aga ma ei kanna kibedust.“
Kui me õpime armastama teisi mitte nende sarnasuse, vaid nende inimlikkuse tõttu, sünnib midagi väga haruldast – ka meie enda süda saab pehmemaks.
Sest lõpuks, armastades teisi, avame ka iseenda südame uksi.