Kes on Läbinägija?
Läbinägija ei ole selgeltnägija, vaid selgelt tajuja. Ta on inimene, kes ei jää kinni teise viha, vaikuse või ootuste sisse, vaid küsib:
“Kas see, mis mulle suunatakse, räägib minust – või räägib see tegelikult sellest, kes vaatab?”
Ta ei tõmba end tagasi, ta lihtsalt ei kogu enam teiste hirme ja haavu enda südamesse. Ta kuulab – aga ei neela alla. Ta mõistab – aga ei jää kinni.
Intervjueerija (I): Läbinägija, räägi palun: miks on inimestel nii raske mitte võtta asju isiklikult?
Läbinägija (L): Sest meid on õpetatud, et teise emotsioonid on meie peeglid. Kui keegi on kuri – “ma tegin midagi valesti.” Kui keegi vaikib – “ma pole piisav.”
Aga tõde on: teise reaktsioon ei ole alati sinu vastutus.
Inimesed tegutsevad oma lugude, hirmude ja haavade kaudu. Sina satud vahel lihtsalt nende sisemise tormi trajektoorile.
I: Aga kui keegi ründab meid sõnadega või solvab?
L: Siis sa võid tunda valu – aga sa ei pea looma identiteeti selle valu ümber.
Kui keegi ütleb sulle: “Sa ei ole midagi väärt,” siis on see tema maailmapilt, mitte universaalne tõde.
Kui sa võtad selle omaks, paned sa enda hinge võõrasse ruumi kinni.
Küsimus ei ole selles, mida öeldakse – vaid kas sa usud, et see määrab sind.
I: Kas see tähendab, et me ei tohiks kriitikat üldse kuulda võtta?
L: Ei – aga kuula eraldumisega.
Kuula nii, nagu vaataksid pilve liikumist: “Kas see pilv toob vihma? Või möödub lihtsalt?”
Kui keegi ütleb midagi, küsi endalt:
“Kas selles on iva, mida saan kasutada kasvu jaoks?”
“Või on see lihtsalt valu, mis otsib väljapääsu?”
Mõlemal juhul jää sina maandatuks iseenda keskmesse.
I: Mis on vabadus, kui me ei võta enam asju isiklikult?
L: See on hingamise sügavus.
See on see hetk, kui keegi sinult midagi ootab, aga sa ei kaota rahu, sest sa tead:
“Minu väärtus ei sõltu sellest, kas ma sobin tema ootustesse.”
See on elu, kus sa ei kõigu iga pilgu, sõna või vaikuse tõttu.
See on tugevus, mis tuleb sisemisest selgusest, mitte teise heakskiidust.
Lõpusõna: Vabadus kuulub sellele, kes ei kanna võõrast koormat
Läbinägija jäi pärast intervjuud veel hetkeks paigale.
Tema silmad ei otsinud vastust. Need jagasid ruumi, kus kõik võis olla nii, nagu on – ilma hinnanguta.
Ja enne kui ta lahkus, ta ütles: “Kui sa õpid mitte võtma isiklikult, hakkad sa lõpuks elama isiklikult – oma elu, mitte kellegi teise projektsiooni.”