Intervjueerija (I): Tere. Sind tuntakse kui Naist, kes lõpetas otsimise. Mida see tähendab – lõpetada otsimine?
Naine (N): See ei tähenda, et ma loobusin kasvamast. See tähendab, et ma loobusin pidevast sõltumisest välistest suundadest. Ma olin varem otsinud õpetajaid, juhendeid, süsteeme. Olin tüdinenud sellest, et alati püüan vastuseid kelleltki teiselt saada. Ühel hommikul, väga vaikselt, ma lihtsalt taipasin:
“Minu kõige püsivam õpetaja elab minus endas.”
I: See on väga lihtne, aga võimas mõistmine. Kuidas see taipamine su elu muutis?
N: See muutis fookuse. Ma ei vaadanud enam välja, vaid sissepoole. Ma ei otsinud enam, kuidas olla „parem versioon endast“, vaid kuidas olla ausam versioon endast. Ja sealt sündisid kokkulepped, mida ma ei sõlminud kellegi teisega – vaid iseendaga. Vaikselt. Armastusega. Ilma surve ja ideaalideta.
I: Milline neist kokkulepetest mõjutas sind kõige rohkem?
N: Kõik nad on nagu õrnad niidid – aga kui pean valima, siis võib-olla see: “Ei võrdle end teistega – sest minu elu pole mõõduvõtt, vaid teekond.”
See muutis minu sisekõne. Andis rahu. Lubas mul lõpuks hingata omas rütmis.
I: Kuidas selline sisemine töö mõjub argipäevas – peresuhtes, töös, valikutes?
N: See toob kohalolu. Ma ei reageeri enam automaatselt. Kui ma väsin, ma ei sunni. Kui ma eksin, ma ei lõhu end sees. Kui ma tunnen rõõmu, ma ei saboteeri seda süütundega.
Need kokkulepped ei ole reeglid, vaid meeldetuletused, et ma ei pea iseennast unustama.
I: Paljud inimesed kardavad jääda endaga üksi – vaikusesse. Kuidas sina õppisid vaikust kuulama?
N: Alguses oli raske. Me oleme harjunud sisemist vaikust täitma välise müraga. Aga kui sa istud oma vaikuse kõrval piisavalt kaua, siis hakkad kuulma… mitte hääli, vaid selgust.
Vaikus ei karju. Aga ta ütleb alati tõtt.
Kui sa lõpuks kuuled vaikust, siis mõistad, et sinu sees elab keegi, kes ei küsi kinnitust – vaid kutsub sind lihtsalt olema.
I: Mida sa ütleksid kellelegi, kes on just teekonna alguses, veel segaduses ja otsib?
N: Ma ütleksin: Ära karda olla algaja. See, kes istub su sees, ei oota, et sa oleksid valmis – ta ootab, et sa oleksid kohal.
Iga kokkulepe, mida sa sõlmid iseendaga, ei vaja täiuslikkust – vaid siirust.
Ja vabadus ei ole mitte teha kõike, vaid elada nii, et sa ei reeda iseennast.
Lõpusõna: Elav lepe
Kui ma küsisin temalt lõpuks: “Kes oli sinu suurim õpetaja?”,
ta vaatas mind, naeratas ja vastas:
„See, kes kuulab minus vaikust, kui maailm kisendab.“
See lause jäi minusse kõlama.
Sest just seal – kus me lõpetame jooksmise ja alustame kuulamist,
seal algab rännak, mis ei vaja kaarti.
Ainult kohalolu. Ja vaikset lepet.
Iga päev, uuesti.