Sageli küsime: Mis teeb ühest kohast põrgu ja teisest paradiisi? Arvame, et see on määratud väliste tingimuste või jumaliku otsusega. Aga mis siis, kui need kaks polegi nii erinevad? Mis siis, kui erinevus peitub meis endis – meie südames, meie käitumises, meie valikutes?
Selles sümboolses intervjuus vestlevad Õpetaja, kes jutustab loo elu lihtsate ja samas sügavate allegooriate kaudu, ning Õpilane, kes otsib mõistmist: Kuidas muuta maailm paradiisiks, kui meil kõigil on vaid „pikad lusikad“?
🌿„Paradiis ei ole paik, vaid seisund – seal, kus inimesed otsustavad üksteist toita, mitte üksteise ees toitu varjata.“ — Tundmatu
„Inimlikkus ei tähenda alati rohkem andmist – see tähendab teadlikku valikut mitte jätta teist inimest tühjaks.“ — Leo Buscaglia
Õpilane: Õpetaja, ma kuulsin hiljuti üht lugu pikkadest lusikatest – sellest, kuidas põrgu ja paradiis on väliselt ühesugused, aga inimesed käituvad erinevalt. Miks see lugu mulle nii sügavalt hinge läks?
Õpetaja: Sest see räägib meile meie enda olemusest. Lugu näitab, et välised tingimused võivad olla võrdsed – samad tööriistad, sama toit, sama ruum – aga tulemused sõltuvad sellest, kas me mõtleme ainult endale või märkame ka teist inimest.
Õpilane: Aga miks on nii raske seda mõista? Miks inimesed pigem nälgivad koos, kui õpivad jagama?
Õpetaja: Sest hirm ja puudusetunne teevad meist kinnised hinged. Me kardame, et kui anname ära, jääme tühjaks. Me ei näe, et andmine loob voolamise. Kui igaüks ainult võtab, lõppeb kõik. Kui igaüks jagab, jätkub kõigile.
Õpilane: Nii et põrgu ei ole karistus, vaid tagajärg?
Õpetaja: Täpselt. Põrgu tekib seal, kus süda sulgub. Kus igaüks tõmbab endasse, hoiab kinni, hoiab tagasi. Mitte keegi ei saa olla külluses, kui armastus ei liigu ringi.
Õpilane: Ja paradiis?
Õpetaja: Paradiis on koht, kus igaüks usaldab. Kus ma annan sulle ja tean, et sina annad mulle. Mitte seepärast, et meile on öeldud „nii peab“, vaid sest me mõistame: Ma ei saa olla õnnelik, kui sina nälgid minu kõrval.
Õpilane: See meenutab mulle kuldset reeglit… kohtle teisi nii, nagu sa tahad, et sind koheldakse.
Õpetaja:See reegel on kõigis usundites, kultuurides, rahvaste suulises mälus. Mitte juhuslikult. See on ellujäämise seadus, aga ka hinge ärkamise märk. Kui inimesed taipavad, et nad ei ela üksi, vaid koos – siis algab paradiis.
🌿„Kui sa ei ulatu teisele toitu andma, siis jääb ka sinu taldrik lõpuks tühjaks.“ — India vanasõna
„Me kõik oleme lusikad kellegi elus. Küsimus on: kas me toidame või võtame ära?“ — Tundmatu
🌈„Pikkade lusikate“ lugu ei ole lihtsalt muinasjutt – see on peegel. See näitab, et ühiskond, suhe, kogukond või isegi pere võib muutuda põrguks, kui seal elab isekus. Ja samal ajal võib sellest saada paradiis, kui seal voolab hoolimine.
Meil on samad tingimused, samad lusikad, sama maailm. Aga meil on ka vabadus valida: Kas ma toidan teist – või ootan, et keegi toidaks mind esimesena?
Ja võib-olla ongi see paradiisi kõige suurem saladus: ta sünnib alati sellest, kui keegi otsustab alustada. Vaikse liigutusega. Jagatud lusikatäiega.