„Kes ennast valitseb, on vägevam kui see, kes linna vallutab.“
— Laozi
Sissejuhatus: „Kes viha külvab, see valu lõikab,“ ütleb iidne rahvatarkus.
Viha ei teki juhuslikult – see on nagu vana valu, mis otsib tunnustust ja väljapääsu. Mõnikord kerkib see meis mitte seetõttu, et maailm oleks kuri, vaid sest meie sees on midagi, mis vajab kuulamist ja mõistmist. Kui me seda ei märka, võib viha muutuda tuleks, mis põletab nii põletajat kui ka ümbritsevat.
Aga kui me peatume, hingame ja kuulame, võib sama tuli muutuda valguseks – jõuks, mis näitab teed rahu ja selguse poole.
Õpetaja teadis seda, kui ta kutsus õpilase vaikusesse. Mitte karistuseks, vaid taipamiseks.
Nad istusid vaikides. Päike vajus aeglaselt mäe taha ja valgus langes nende vahele nagu soe loor. Vaikus polnud tühjus, vaid ruum, kus sõnad võisid sündida õigel hetkel.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja, ma olen püüdnud andestada, kuid mu süda jääb raskeks. Iga kord, kui meenutan seda inimest, kes mulle haiget tegi, tõuseb minus viha nagu vana tuli. Ma ei suuda seda kustutada.“
Õpetaja: „Sa pole üksi,“ ütles ta rahulikult. „Iga süda on kunagi kandnud leeki, mis on tahtnud kedagi põletada.
Tule, ma näitan sulle midagi.“
Ta võttis riiulilt vana portselanist teekannu – õrna ja pragulise.
„Võta see kann,“ ütles ta õpilasele, „ja tee temaga seda, mida sa tahaksid teha oma vihale.“
Õpilane kõhkles. „See on ju ilus ese, ma ei saa seda lõhkuda.“
Õpetaja: „Kas näed, kui kergesti tunned halastust esemele, kuid kui raskelt inimesele?“
Õpilane vaikis, siis tõstis kannu ja paiskas selle vastu põrandat.
Kann purunes tuhandeks killuks. Vaikus täitus kildude helinaga, nagu oleks ruum hetkeks hinganud välja kergendust.
Ă•petaja kummardus ja ĂĽtles vaikselt:
„Kas näed nüüd? Viha on nagu see kann. Kui sa selle puruks viskad, ei vabane sa temast, vaid lood kilde, mis võivad sind ja teisi haavata.“
Ta võttis ühe killu ja hoidis seda valguse käes.
„Epiktetos ütles: Sind ei haava see, mida teised teevad, vaid see, kuidas sa nende tegusid tõlgendad.
Sina andsid tähenduse, ja see muutus haavaks. Kui õpid vaatama ilma vihata, näed, et kõik oli vaid kogemus, mitte rünnak.“
Õpilane: „Aga mida ma teen nende kildudega?“
Õpetaja: „Korja need kokku. Iga kord, kui viha sinus tõuseb, meenuta neid.
Iga kild on hoiatus ja õpetus. Marcus Aurelius ütles: Kui keegi teeb sulle kurja, küsi endalt: kas ma ise olen vaba vihast?
Rahu algab seestpoolt, mitte sellest, et teised muutuvad.“
Vaikuse õppetund
Õpilane hakkas kilde kokku korjama. Iga tükk tundus käes külm ja habras.
„Kui ma neid meenutan, kas ma siis lõpuks vabaks saan?“ küsis ta vaikselt.
Ă•petaja noogutas.
„Kui meenutad austusest, mitte vihast – siis küll.
Buddha õpetas: Viha hoidmine on nagu tulise söe haaramine sooviga teist visata – ise oled see, kes põletab end.
Kui paned selle söe maha, hakkab süda paranema.“
Ta jätkas: „Konstellatsioonitarkus ütleb: Kui vihkad, siis seod end inimesega, kellest tahad vabaneda. Kui andestad, vabastad nii tema kui ka iseenda.
Nõnda katkeb nähtamatu side, mis hoiab sind mineviku küljes.“
Tarkuse koidik
Kui viimane kild oli käes, vaatas õpilane seda valguse poole ja ütles:
„Ma ei taha enam purustada. Ma tahan hoida nii, et kann ei mõrane.“
Õpetaja naeratas. „Just nii,“ vastas ta. „Tõeline tarkus on mitte kilde kokku korjata, vaid õppida neid ennetama.
Leebe vastus vaigistab viha, ĂĽtleb PĂĽhakiri.
Ja Laozi lisab: Kes ennast valitseb, on vägevam kui see, kes linna vallutab.
Rahu ei tule siis, kui maailm on vaikne, vaid siis, kui sinu süda on rahulik.“
Kokkuvõte: Kui viha tõuseb, meenuta kilde. Need tuletavad meelde, kui habras on süda ja kui püha on rahu.
Andestus ei tähenda unustamist, vaid mõistmist — see on otsus mitte lasta kildudel enam lõigata.
Eesti pärimustarkus: „Andestus on kõige vanem ravirohi.“
Konstellatsioonitarkus: „Kui meenutad kilde, tee seda austusest õppetunni vastu, mitte hirmust valu ees.“
Tundmatu filosoof: „Rahu algab hetkest, mil sa ei vaja enam, et teised oleksid teistsugused.“
Ja nii sai õpilane aru, et iga kild, mida ta korjas, oli tegelikult killuke tema enda mõistmist.
Ta kummardus, kogus killud kokku ja pani need karpi.
Ta kirjutas kaanele: „Meenuta neid kilde.“
See karp jäi tema lauale – mitte süü- ega häbitunnistusena, vaid märgina teadlikkusest.
Iga kord, kui valgus karbikaant puudutas, meenutas see talle: rahul on alati õigus tulla tagasi.