Anna istus vanas rannakohvikus, sõrmed ümber sooja teetassi. Tema süda oli täis segadust. Viimaste aastate jooksul oli ta pidanud lahti laskma inimestest, unistustest ja olukordadest, mis olid talle kunagi olulised olnud.
Ta vaatas kaugusse, kus lained voogasid kindlas rütmis – nad tulid ja läksid, viies kaasa killukesi rannaliivast, kuid alati tuues midagi uut.
Kas lahti laskmine tähendab kaotamist? Või on see lihtsalt elu loomulik kulg?
Minevik, millest ta kinni hoidis
Anna oli alati olnud inimene, kes hoidis tugevalt kinni. Ta hoidis sõpradest, kes olid teda kord mõistnud, aga nüüd kaugenenud. Ta hoidis suhetest, mis olid lagunenud, kuid mille mälestused veel valutasid. Ta hoidis unistustest, mis kunagi tundusid ainuvõimalikud, kuid enam ei sobitunud tema praegusesse ellu.
Aga mida rohkem ta hoidis, seda enam väsis ta.
Kohvikusse astus vanem naine, kelle silmades oli rahu, mida Anna oli juba ammu otsinud. Nad istusid samasse lauda, jagades vaikust ja meretuule puudutust.
Naine naeratas ja ütles rahulikult: „Sa oled väsinud, eks? Sest hoiad kinni millestki, mis tahab minna.“
Anna vaatas teda üllatusega.
„Aga kui ma lasen lahti, kas ma siis ei kaota kõike, mis mulle oluline on?“ küsis ta.
Naine segas oma teed ja vastas õrnalt:„Lihtsalt lase minna. Kõigel ja kõigil. See, mis sinu ellu päriselt kuulub, tuleb ühel või teisel moel alati pildile.“
Naise sõnad puhastasid midagi Anna hinges. Ta mõistis, et mõnikord ei ole vaja kinni hoida – vaid usaldada.
Kui keegi peab tema ellu jääma, leiab ta tee tagasi. Kui unistus on tõesti tema oma, tuleb see õiges vormis ja õigel ajal. Kui midagi peab lahkuma, siis võib-olla teeb see ruumi millelegi veelgi kaunimale.
Tol õhtul, kui Anna kohvikust lahkus, tundis ta esimest korda üle pika aja, et tema süda on kergem.
Meri ei hoia kinni ühestki lainest, kuid ometi tuleb alati uus.
Ja nii on ka elus.
Elu ei võta kunagi ära midagi, mis sulle tegelikult kuulub. Kui miski peab jääma, leiab see tee tagasi. Kui mitte, siis see ei olnudki sulle mõeldud. Vabadus ja rahu algavad hetkest, kui sa enam ei karda lahti lasta.