Elas kord üks inimene, kes otsis õnne kõikjalt – teistest inimestest, saavutustest, välistest tunnustustest ja tulevikulootustest. Ta uskus, et kui ta suudab olla piisavalt hea, piisavalt edukas, piisavalt armastatud, siis saabub rahu. Kuid mida rohkem ta püüdis, seda kaugemale see kõik paistis nihkuvat.
Ühel hetkel, olles väsinud lõputust otsimisest, ta peatus. Ta jäi vaikusesse ja küsis endalt:
“Kas see, mida ma otsin, on üldse väljaspool mind? Või on see kogu aeg minu sees olnud?”USALDUS: Ma olen alati õigel ajal õiges kohas
Kui ma hakkasin ennast piisavalt armastama, mõistsin, et elu ei ole juhuste jada, vaid täiuslik kulg. Iga kogemus, iga inimene, iga hetk on osa minu hingeteekonnast. Ma lakkasin võitlemast elu vastu ja hakkasin seda usaldama.
Ma ei küsinud enam: “Miks see minuga juhtub?”
Ma küsisin: “Mida see mulle õpetada tahab?”
Sellest hetkest alates ei tundnud ma enam segadust. Ma teadsin, et kõik juhtub põhjusega, isegi kui ma seda hetkes veel ei mõista.
EHTSUS: Mu emotsioonid juhivad mind mu tõelise olemuse poole
Kui ma hakkasin ennast armastama, õppisin kuulama oma tundeid. Ma ei ignoreerinud enam valu ega surunud alla kurbust – need olid mu hinge sõnumid.
Kui miski tekitas rahutust, mõistsin, et see pole minu tõde. Kui miski tõi kergust ja rõõmu, teadsin, et olen õigel teel.Ma lõpetasin elamast teiste ootuste järgi ja hakkasin elama oma sisemise tõe järgi. Ja see tõi mulle vabaduse.
KÜPSUS: Ma lõpetasin pideva otsimise ja hakkasin hindama seda, mis on
Kui ma hakkasin ennast armastama, sain aru, et elu ei ole kuskil “seal”, kuhu ma püüan jõuda. Elu on siin ja praegu.
Ma ei lükanud enam oma õnne tulevikku. Ma ei kahetsenud enam minevikku. Ma lubasin endal nautida seda hetke – just sellisena, nagu see on.Elu polnud enam lõputu ootamine või eesmärkide saavutamine. See oli elamine.
AUSUS: Ma elasin hetkes, mitte illusioonides
Kui ma hakkasin ennast armastama, lõpetasin ma endale valetamise.
Ma ei öelnud enam “jah”, kui tundsin “ei”. Ma ei naeratanud, kui sees oli kurbus. Ma ei teeselnud tugevust, kui vajasin puhkust.Ma olin enda vastu aus. Ja see oli suurim kergendus, mida ma kunagi tundnud olin.
ENESEARMASTUS: Ma vabanesin kõigest, mis mind ei toetanud
Kui ma hakkasin ennast armastama, lõpetasin ma klammerdumise inimeste, olukordade ja mustrite külge, mis mind enam ei toetanud.
Ma eemaldusin suhetest, mis mind kurnasid. Ma lõpetasin asjade tegemise, mis mu hinge lämmatasid. Ma lubasin endal valida elu, mis tundus päriselt minu oma.Alguses tundus see nagu egoism, kuid hiljem sain aru – see oli enesearmastus.
TEADLIKKUS: Ma lõpetasin muretsemise mineviku ja tuleviku pärast
Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et minevik on õpetaja, mitte vangla, ja tulevik pole hirmutav, vaid avatud võimalus.
Ma lõpetasin mõtlemise: “Mis oleks, kui…?” Ma lõpetasin küsimise: “Mis siis, kui tulevikus kõik laguneb?” Ma lihtsalt olin siin ja praegu – sest see hetk on ainus, mis tegelikult eksisteerib.SÜDAMETARKUS: Ma ühendasin oma mõtted ja südame
Kui ma hakkasin ennast armastama, sain aru, et mu mõtted võivad olla kas mu vangla või mu vabadus.
Kui ma kuulasin oma südant, muutus mu mõttemaailm rahulikuks. Kui ma lasin lahti hirmupõhistest uskumustest, avanes minu tõeline vägi.Ma sain aru, et mu elu ei sõltu ainult sellest, mida ma mõtlen, vaid ka sellest, mida ma tunnen.
ELU: Ma ei kartnud enam raskusi – need on kasvamise osa
Kui ma hakkasin ennast armastama, lõpetasin ma hirmu tundmise elu väljakutsete ees.
Isegi tähed põrkuvad mõnikord kokku, kuid sellest sünnivad uued maailmad. Ka kõige sügavamad kaotused toovad kaasa uued algused. Ma ei kartnud enam elu muutusi, sest teadsin – kõik, mis tuleb, tuleb mu kasvuks.Elu ei olnud enam hirmude vältimine, vaid täiel rinnal elamine.
LÕPUKS…
Kui ma kohtun kellegagi, keda armastan, tunnen ma end imeliselt.
Aga kui ma kohtun iseendaga, on see veelgi erilisem.
Ma ei teadnud alguses, mis see on.
Aga nüüd ma tean.
See on enesearmastus. See on tõeline vabadus. See on elu.
Mis juhtub, kui hakkad ennast tõeliselt armastama?
Sa usaldad elu ja oma teekonda. Sa elad oma tõe järgi, mitte teiste ootuste järgi. Sa lõpetad klammerdumise selle külge, mis sind enam ei teeni. Sa oled kohal, praeguses hetkes – täpselt seal, kus elu toimub. Sa ei karda enam elu – sa võtad selle täiel rinnal vastu.
