Kord elas noor naine, kes armastas liblikaid rohkem kui midagi muud maailmas.
Ühel kevadhommikul nägi ta aasal erakordselt kaunist sinist liblikat.
See oli nii kaunis, et naise südames tärkas kohe soov: „Ma pean ta endale saama!“
Ta hakkas liblikat jälitama.
Mida kaugemale liblikas lendas, seda kiiremini naine jooksis.
Mida kõrgemale liblikas tõusis, seda meeleheitlikumalt naine teda püüda püüdis.
Tundide kaupa jooksis ta üle aasade ja läbi lilleväljade.
Kuid iga kord, kui ta peaaegu liblikani jõudis, lendas too jälle eemale.
Päeva lõpuks oli naine väsinud. Tema juuksed olid sasitud. Tema riided tolmused.
Ja liblikas oli endiselt vaba.
Pettunult istus ta vana tamme alla. Ta sulges silmad. Hingas sügavalt sisse.
Ja ütles vaikselt: „Olgu pealegi. Kui sa oled määratud minu juurde tulema, siis tuled. Kui mitte, siis olgu sul vabadus lennata.“
Ta avas peopesad. Lõpetas tagaajamise. Lõpetas klammerdumise.
Lõpetas nõudmise, et maailm peaks tema tahtmise järgi käima.
Mõne aja pärast tundis ta midagi õrna.
Ta avas silmad. Sinine liblikas oli maandunud tema käele.
Mitte sellepärast, et teda oli kinni püütud.
Vaid sellepärast, et talle oli antud ruum tulla.
„Mõnikord ei tule soovitu siis, kui seda taga ajad. Ta tuleb siis, kui oled loonud talle koha.“
— pärimustarkusest inspireeritud mõte
„Ära nõua, et asjad juhtuksid nii, nagu sina tahad. Soovi, et need juhtuksid nii, nagu nad juhtuvad, ja su elu kulgeb rahulikult.“ — Epiktetos
Usu rohkem sellesse, mis võib tulla, kui karda seda, millest võid ilma jääda.“
— tarkusetera
🦋🦋🦋