Einstein istus elegantse peolaua ääres, ümbritsetuna mõjukatest teadlastest, kirjanikest ja ühiskonna koorekihist. Tema kõrval istuv daam, peene olekuga ja uudishimulik, pöördus tema poole kergelt muiates.
“Professor Einstein,” alustas ta, “ma olen alati mõelnud, mida see igavik ikkagi tähendab? Te olete tark mees – kas annaksite mulle seletuse?”
Einstein vaatas talle rahulikult otsa, kergitas kulmu ja naeratas oma sõbraliku, kuid kavalusega vürtsitatud naeratust. “Proua,” alustas ta, “igavik on see aeg, mis kuluks, kui ma seda teile seletaksin, kuni te sellest aru saaksite.”
Laua ümber puhkes naer. Proua, keda Einsteini vastus veidi ehmatas, kogus end kiiresti ja küsis uuesti: “Kas te siis tõesti ei saaks lihtsamalt seletada?”
Einstein nõjatus kergelt ettepoole, tema silmad särasid leebe lõbustusega. “Igavik, proua, on nagu arvutamata pikk joon. Seda saab tunda, aga mitte kunagi päriselt haarata. See on midagi, mis ulatub meist kaugemale, meie mõtetest ja meie elust. See on lõputu ja ajatu – kontseptsioon, mida meie piiratud meeled suudavad vaid aimata.”
Proua jäi mõtlikuks ja ütles viimaks: “Te oskate isegi lihtsates sõnades anda tunde, et teema on palju suurem kui meie.”
Einstein naeratas tagasihoidlikult ja vastas: “Tõepoolest, proua. Mõnikord on parim viis mõista igavikku lihtsalt lubada endal seda kogeda. Sest tõelise igaviku mõistmiseks on vaja rohkem kui sõnu – on vaja vaikust ja aega.”
