Ühel vaiksel hommikul kogunesid õpilased kloostri siseõuele, kus Õpetaja oli palunud neil kohtuda. Õpetaja alustas oma loengut, lugedes ette imeilusa teksti, mis kirjeldas armastust, kaastunnet ja tarkust nii sügavalt, et kuulajad olid hingepõhjani liigutatud. Sõnad puudutasid nende südameid ja kõlasid nagu universumi laul.
Kui Õpetaja lõpetas, küsis üks õpilane uudishimulikult:
“Õpetaja, kes selle imelise teksti kirjutas?”
Õpetaja jäi hetkeks vaikseks, nagu kaaluks hoolikalt oma vastust. Seejärel lausus ta:
“Kui ma teile ütlen, et selle kirjutas Buddha, siis te langetate pea, asetate tema ette lilli ja kummardate tema ees. Kui ma ütlen, et selle kirjutas mõni suur patriarh, siis tunnete te sügavat austust, kuid ei kummarda seda nagu Buddha teksti. Kui ma ütlen, et selle autoriks on lihtne munk, siis tunnete end hämmeldunult, püüdes leida selles sügavamat tähendust. Aga kui ma ütlen, et selle teksti kirjutas meie kloostri kokk, siis hakkaksite lihtsalt naerma!”
Õpilased vaikisid, mõistmata kohe Õpetaja sõnade tähendust. Üks neist küsis lõpuks:
“Õpetaja, kas tõde sõltub sellest, kes selle ütleb?”
Õpetaja naeratas ja vastas:
“Ei, tõde ei sõltu kunagi sellest, kes selle ütleb. Aga inimesed annavad tähenduse tõele vastavalt oma eelarvamustele. Nad hindavad sõnu mitte nende sisemise tarkuse, vaid autori maine järgi. Õppige eristama tõde egost, õppige kuulama sõnade olemust, mitte ainult nende allikat.”
Õpilased jäid mõttesse. Õpetaja jätkas:
“Meie kokk kirjutaski selle teksti. Ta teeb iga päev oma tööd armastusega, olles sügavas ühenduses elu ja olemusega. Tema lihtsuses peitub tõeline tarkus.”
Sellest päevast peale õppisid õpilased hindama iga inimese panust ja nägema tarkust seal, kus seda kõige vähem oodatakse.
Tarkus ei sõltu tiitlitest ega autoriteedist, vaid tõe sügavusest. Õpi kuulama sõnade tähendust, mitte nende allika varju.
