Ühel õhtul, kui labori tööpäev oli lõppenud, istus Thomas Edison üksinda, vaadates eredat lambipirni, mille leiutamiseks ta oli nii kaua vaeva näinud. Tema assistent astus ruumi ja küsis uudishimulikult: “Kuidas te üldse suutsite nii palju kordi ebaõnnestuda ja ikka edasi proovida?”
Edison naeratas, silmad täis soojust ja mõistmist. “Ebaõnnestuda?” kordas ta mõtlikult. “Ma ei ole kunagi ebaõnnestunud. Iga katse, mis ei töötanud, oli samm edasi. Ma avastasin lihtsalt viise, kuidas asi ei toimi, ja see tõi mind aina lähemale lahendusele.”
Assistendi silmad laienesid imetlusest. “Aga kas te ei tundnud kunagi kiusatust alla anda?”
Edison naeratas veelgi laiemalt. “Iga kord, kui tundsin kiusatust loobuda, tuletasin endale meelde, miks ma alustasin. Ma ei püüdnud lihtsalt elektrivalgust leiutada. Ma püüdsin tuua valguse pimedusse ja muuta maailma paremaks paigaks.”
Assistenti inspireeris see vastus sügavalt. “Kas see on siis teie saladus – näha isegi takistustes võimalusi?”
Edison noogutas. “Tõeline saladus on pühendumus. Tööta mitte ainult selle nimel, mida sa tahad saavutada, vaid ka selle nimel, kuidas see teisi inimesi mõjutab. Kui su unistus teenib midagi suuremat, leiab universum alati viisi sind aidata.”
See vastus jäi assistendile eluks ajaks meelde, inspireerides teda omaenda elus püsivalt sihte püüdlema ja mitte kunagi takistuste ees hirmu tundma. 
