Ühel päeval kogunesid inimesed tarkuse otsingul mäetipul asuvasse templisse, kuhu neid kutsus elutark õpetaja. Templisse jõudes leidsid nad õpetaja istumas lihtsal puust pingil, pilk rahulik ja sügav.
„Te kõik tulite siia vastuseid otsima,“ ütles õpetaja. „Kuid vastus, mida otsite, pole peidus siin, mägedes ega isegi minu sõnades. Vastus peitub teies endis. Küsimus on ainult selles, kas olete valmis iseendaga ausalt kohtuma.“
Rahva seas valitses vaikus. Õpetaja jätkas: „Usun, et inimkonna suurim muutus algab siis, kui otsustame seista silmitsi oma tõelise olemusega – mitte varjudega, mida kardame, vaid valgusega, mida pelgame omaks võtta. Kui suudame tingimusteta aktsepteerida kõike, mis me oleme – nii tugevusi kui ka nõrkusi –, hakkame muutuma. See muutus pole üksnes isiklik. See on globaalne.“
Üks noor naine tõusis ja küsis: „Kuidas me selle muutuseni jõuame?“
Õpetaja naeratas: „Avatud südamega. Rõõmsalt. Tingimusteta. Ja kõige tähtsam – järjekindlalt. Iga hetk, mil otsustad armastada ja aktsepteerida iseennast, toob maailma rohkem valgust. Maailma muutmine algab sinust.“
Rahvas lahkus mäetipult, südames uus arusaamine. Nad mõistsid, et maailma parandamise töö algab igas hinges. See polnud kunagi olnud võimatu unistus – see oli lihtsalt aususe, julguse ja tingimusteta armastuse küsimus.
Ja nii sai iga päev alguse, täis pühendumist iseenda ja teiste ehtsuse aktsepteerimisele.
