Oli kord naine, kes seisis oma elu ristteel – koht, kus vana oli lõppenud, aga uus polnud veel alanud.
Ta tundis end nagu puu, mis oli kaotanud kõik oma lehed, seistes tühjana ja paljana keset külma talvetuult.
Ta vaatas tagasi, meenutades hetki, mis olid täis rõõmu ja naeru, kuid ka pisaraid ja valusaid hüvastijätte.
Ta tundis, kuidas tema süda tõmbus kokku, kui ta mõtles kõigele, mis oli olnud – sõprussuhetele, unistustele, armastustele, mis olid jäänud minevikku.
„Miks pidi see kõik lõppema?“ küsis ta endalt, vaadates oma elurada, mis kadus hägusesse kaugusesse, justkui oleks kõik olnud vaid unenägu.
Aga siis sosistas tuul tema kõrva, kandes endaga vana metsa vaikset tarkust:
„Ära karda lõppu, sest iga lõpp on uus algus.
Iga langenud leht väetab mulda, millest sirguvad uued võrsed.
Iga külm talv kannab endas kevade lubadust.“
Naine sulges silmad ja tundis, kuidas külm tuul paitas ta nägu, justkui vana sõbra käsi, mis tuletas meelde, et ka valu on osa kasvamisest.
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis, kuidas midagi temas muutus, kuidas vana koor murdus ja uus, värske energia hakkas tema südamest välja voolama.
Ta avas silmad ja nägi, kuidas esimene päikesekiir murdis läbi pilvede, värvides maailma kuldseks ja soojaks.
Ta tundis, et ta süda muutus kergemaks,
et iga tema hingetõmme oli täis uut elu ja uut lootust.
Ja ta mõistis – et ta pole kunagi olnud lihtsalt langev leht, vaid puu, mille juured ulatuvad sügavale maa sisse,
puu, mis on alati valmis uuesti õitsema, isegi pärast kõige karmimat talve.
Iga lõpp on uus algus.
Iga talv kannab endas kevade lubadust.
Ja iga süda, mis julgeb lahti lasta, leiab lõpuks oma tõelise jõu.