Keegi ei mĂ€rganud pĂ€ris tĂ€pselt, millal ta vanaks jĂ€i. Aastaid ei olnud veel palju, aga silmad olid muutunud tuhmunuks. Mitte vĂ€simusest, vaid millestki nĂ€htamatust â otsekui kustunud sisemisest valgusest.
Elu oli lĂ€inud turvaliseks ja harjumuspĂ€raseks. Hommikud nĂ€gid vĂ€lja nagu Ă”htud. MĂ”tted kordusid. PĂ€evad tĂ€itusid kohustuste ja vaikimisega, mitte avastamise vĂ”i sĂŒvenemisega.
Ăhel pĂ€eval kĂ”ndis ta mööda peeglist. Mitte harjumuspĂ€raselt kiiresti pilku vĂ€ltides, vaid peatus. Ja midagi temas kĂŒsis: âKus ma olen? Mitte maailmas, vaid iseendas.â
See kĂŒsimus oli nagu seeme. Ta ei teadnud veel, kuhu see viib, aga tundis, et tahab teada, mis temas tegelikult peitub.
Ta hakkas mÀrkama vaikseid kihte enda sees. Tundeid, mida oli varem matnud. Soove, mida kunagi julges unistada. Valusid, millele ei olnud kunagi antud hÀÀlt. Aga iga avastus ei toonud mitte vÀsimust, vaid elavnemist. Justkui oleks uks avanenud koju, kuhu ta polnud ammu sisenenud.
Ta Ôppis, et iseenda tundmaÔppimine köidab meeli ja teeb Ônnelikuks.
Et pole huvitavamat teekonda kui avastada, kes ta tegelikult on.
Et enese tundmine ei tĂ€henda ĂŒksnes teadmiste kogumist, vaid nende kasutamist â mĂ”istmiseks, tervendamiseks, kasvamiseks.
Ta ei tĂŒdinenud sellest teekonnast. Sest ta teadis, et see on lĂ”putu protsess, mille ilu seisnebki selles, et valmis ei saa kunagi.
See ei olnud vĂ€givaldne muutumine. Ei midagi sellist, mis rebiks vĂ”i lĂ”huks. See oli hingekosutav. Pehme. Justkui sĂŒgiseselt kĂŒps Ă”un, mis langeb oma ajas. KĂ”ik sĂŒndis seestpoolt. Ta hakkas end taas usaldama. Ja sellest sĂŒndis valgus, mis peegeldus ka silmadesse.
Inimesed hakkasid taas mĂ€rkama tema sĂ€ra. Keegi kĂŒsis: âMis on su saladus?â
Ta naeratas.
âMa lihtsalt ei jĂ€ta iseennast maha.â
Vanaks ei tee meid aastad. Vanaks teeb meid see, kui me lÔpetame enda tundmaÔppimise.
Noorus ei kao ajaga â see elab meis edasi, kuni oleme valmis vaatama enda sisse.
Mitte kriitikaga, vaid uudishimuga. Mitte hinnates, vaid armastades.![]()

