Ühel kaunil hommikul, kui päike õrnalt puudutas tiigi pinda ja kerged tuuleiilid mänglesid puulehtedega, istus õpetaja oma lemmikkohas aias. Tema juurde tuli noor õpilane, nägu murest varjutatud. Õpetaja tundis kohe ära, et tema noorel kaaslasel on midagi südame peal. Ta kutsus õpilase rahulikult istuma ja ütles: “Räägi, mis sind vaevab.”
Õpilane ohkas sügavalt ja alustas: “Õpetaja, tunnen, et olen oma elus takerdunud. Tundub, et ükskõik, mida ma teen, ei lähe asjad paremaks. Üks sõber lahkus hiljuti mu elust, öeldes, et ma olen liiga negatiivne. Tunnen end ohvrina, sest nii palju asju on valesti, ja mul pole õrna aimugi, kuidas seda kõike parandada.”
Õpetaja noogutas mõistvalt. “Las ma räägin sulle loo,” alustas ta, istudes mugavamalt ja silmitsedes tiiki.
“Kujutle, et sa oled teel, ja äkitselt kukud sa auku. Vihm on muutnud tee mudaseks ja sa libised sisse sügavasse loiku. Esimene hetk on šokk ja ehmatus – oled määrdunud ja sul on külm. See on hetk, kus tunned end ohvrina; midagi negatiivset on juhtunud sinuga.”
Õpilane noogutas, mõistes võrdlust.
Õpetaja jätkas: “Siin on nüüd kaks võimalust. Esimene on otsida lahendust, puhastada end ja leida tee edasi, hoolimata takistusest. See on ohvri tee, kus sa oled valmis olukorda parandama ja oma väge tagasi võtma. Aga on ka teine tee, mis on ohvrirolli tee. Sellel teel otsustad jääda loiku, kaebad külma ja mudase tee üle, süüdistad vihma ja loodust. Ütled endale ja teistele, et ei saa midagi teha, sest kõik on sinu vastu.”
Õpetaja vaatas õpilasele silma ja küsis: “Kumba teed sina hetkel järgid?”
Õpilane jäi mõtlikuks ja ütles vaikselt: “Ma arvan, et olen ohvrirollis. Ma kaeban ja süüdistan olukordi, aga ei otsi tegelikult lahendusi.”
Õpetaja naeratas soojalt. “On oluline mõista, et me kõik võime vahel sattuda ohvrirolli. Me võime tunda end abituna ja uskuda, et meie olukord on lootusetu. Kuid see, mis eristab inimesi, kes kasvavad ja arenevad, on nende otsus mitte jääda sinna. Ohvrirollis olles naudivad inimesed oma kannatusi ja kasutavad neid manipuleerimiseks, et saada kaastunnet või tähelepanu. Nad eitavad kõiki lahendusi ja hoiduvad vastutuse võtmisest.”
Õpetaja jätkas: “Tõeline vägi tuleb lahenduste otsimisest. Isegi kui keegi lahkub sinu elust, võib see olla võimalus õppida ja kasvada. Ära vaeva oma pead küsimustega, mida sa valesti tegid. Inimestel on õigus valida oma teed. Las neil minna ja keskendu iseenda kasvule. Kaks võimalust piisab – kui nad valivad lahkuda, on see nende tee, ja sina saad edasi liikuda.”
Õpilane mõtles sügavalt õpetaja sõnade üle. “Aga kuidas leida see vägi endas, kui tundub, et kõik on halb?”
Õpetaja vastas rahulikult: “Alusta väikestest sammudest. Tunnista oma tundeid, kuid ära jää neisse kinni. Leia üks asi, mida saad muuta või parandada, ja tee seda. Keskendu lahenduste loomisele, mitte probleemidele. Iga samm lahenduste suunas suurendab su väge. Ja pea meeles, et isegi kui teised sind maha jätavad või sinuga ebaõiglaselt käituvad, on sul alati võime valida, kuidas sa sellele reageerid.”
Õpilane noogutas, tundes end kergemalt. Ta mõistis, et oma elu ja olukorda saab muuta, kui võtta vastutus ja keskenduda lahendustele. Õpetaja sõnad olid talle teejuhiks, kuidas tõusta üle ohvrirollist ja leida oma vägi.
Õpetaja lõpetas: “Mäleta, et oma väes olemine tähendab vastutuse võtmist oma elu eest. Kui sa suudad keskenduda lahendustele ja mitte lubada endal takerduda negatiivsetesse tunnetesse, leiad sa rahu ja jõu, mida vajad. Nii saad sa tõusta ja isegi lennata.”
Õpilane tänas Õpetajat ja lahkus aiast, tundes end kergemalt ja valmis võtma vastutust oma elu ja õnne eest.
