“Ma pean leidma oma elus vundamendi, kindla aluse, millele toetuda,” ütles õpilane Õpetajale.
“Milleks sulle vundament?” imestas Õpetaja. “Mis vundament on linnul, kes meresid ja ookeane ületab? Mis kindel aluspõhi on kalal, kes meres ujub? Neil on vaid oma olemise kergus.”
Elu vundament ei pruugi olla midagi käegakatsutavat ega kindlat, mida me püüame ehitada. See võib olla hoopis sisemine tasakaal, paindlikkus ja usaldus elu voolavuse vastu. Linnud ei kanna kaasa kive ega ehita teekonna jaoks silda – nende vundament on õhk ja tuul, mida nad usaldavad. Kala ei püüa omada ookeani – tema kindlus on tema võime ujuda selle voolus.
Olemise kergus ei tähenda raskuste puudumist, vaid oskust liikuda läbi elu ilma tarbetu koorma ja hirmudeta. See on teadmine, et elu ise toetab meid, kui usaldame oma võimeid ja julgeme kohaneda muutustega. Vundament, mida me sageli otsime väljastpoolt, asub tegelikult meie sees – meie usus, oskustes ja valmisolekus vooluga kaasa minna.
Me ei pea ehitama kindlaid müüre, et kaitsta end elu muutlikkuse eest. Selle asemel võime õppida olema nagu lind, kes tunneb end kodus igas taevas, ja nagu kala, kes leiab vabaduse igas vees. Meie tõeline vundament on meie olemuse kergus ja oskus leida rahu igas hetkes.
Otsides kindlat alust elus, pöörame sageli pilgu väljapoole. Kuid tõeline vundament on paindlikkus, julgus ja usaldus elu vastu, mis laseb meil lennata nagu linnul ja ujuda nagu kalal. Olemise kergus on meie suurim jõud ja kindlus.
