Eesti vanasõna ütleb: „Hirmul on suured silmad.“
Vaikne hirm on salakaval – ta ei karju, vaid sosistab meie sees. Ta võib kujundada meie otsuseid ja hoida meid tagasi, isegi kui me seda endale ei tunnista. Me võime õppida oma hirmu tundma, et mitte selleks muutuda. Aga kui hoiame seda endas ilma sellega tegelemata, hakkab ta kujundama meie samme ja piirama meie maailma.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks ütled, et olen see, mida ma vaikselt kardan?
Õpetaja: Sest hirm, mida sa endas hoiad ja millele sa ei vaata otsa, hakkab märkamatult juhtima sinu elu.
Õpilane: Aga ma ju ei räägi oma hirmudest kellelegi…
Õpetaja: Just see ongi põhjus, miks nad saavad sind juhtida. Varjatud hirm kasvab pimeduses.
Õpilane: Kuidas ma siis saan hirmust lahti?
Õpetaja: Kõigepealt tuleb teda näha ja tunnistada. Hirm kaotab oma jõu, kui ta tuua valguse kätte.
Õpilane: Aga kui ma ei saa sellest üle?
Õpetaja: Siis õpi temaga koos elama – mitte tema vangina, vaid teadliku kaasteelisena. Mõnikord õpetab hirm meid ettevaatust ja tähelepanu. Aga ära lase tal takistada sind astumast sinna, kuhu su hing sind kutsub.
„Olen see, mida vaikselt kardan“ tähendab, et meie sügavaimad varjatud hirmud mõjutavad meid rohkem, kui me arvame. Kui me neid ei tunnista, võivad nad kujundada meie valikuid ja määrata, kui kaugele me julgeme minna.
Pärimus räägib mehest, kes ei tahtnud kunagi metsa minna, sest ta kartis seal varitsevat looma. Aastate pärast, kui ta lõpuks julges sinna minna, leidis ta, et loom oli vaid vana puu juur, mis pimeduses oli näinud hirmutav välja. Ta mõistis, et enamik tema elus möödus tee peal, mille ta valis mitte hirmust vabanemise, vaid hirmu vältimise tõttu.
Tarkus on mõista, et hirmu vältimine ei ole sama, mis julgus – ja et pimedus, mille ees me seisame, on tihti meie enda loodud vari.