Ühel vaiksel õhtul istusid õpetaja ja õpilane puu all, vaatega allorgu. Päike vajus silmapiiri taha ning valgus muutus pehmeks ja kuldseks. Õpilane oli mõtlik.
„Õpetaja,“ ĂĽtles ta lõpuks, „mõned inimesed toovad minusse rahu ja rõõmu, teised aga kurnavad mind… Ma ei saa alati aru, miks.”
Õpetaja naeratas vaikse soojusega ja vastas: „Sest inimesed ei ole ainult kehad – nad on ka kõndivad peeglid. Mõni peegeldab valgust, mõni varju. Mõni toob sinu ellu rahu, sest ta ise elab sisemises rahus. Mõni aga toob rahutust, sest tema sees tormab lahti kogu maailm.“
„Kuidas ma neid ära tunnen?“ küsis õpilane.
„Sa tunned nad ära vaikuses, mil su sĂĽda hakkab kas helisema… või vaikselt sulguma,“ vastas õpetaja. „Need, keda nimetatakse jumal-inimesteks, elavad ĂĽhenduses kogu eluga. Nad ei pea end eraldatuks – nad hoolivad, kuulavad, tervendavad pelgalt oma kohaloluga. Nende valgus ei tee mĂĽra – see lihtsalt on.“
„Ja deemon-inimesed?“ küsis õpilane tasa.
„Nad on need, kes on unustanud, et nad on seotud Kõiksusega. Nende mõtted on täis hirme, süüdistusi ja enesekesksust. Nad ei ole halvad – nad on eksinud ja väsinud. Aga nende energia võib sind maha kiskuda, kui sa pole teadlik.“
Õpetaja jäi hetkeks vait, vaatas loojuvat päikest ja lisas siis: „Sina ise saad valida, kumba maailma lood – milline inimene sa oled. Kas sa valid valgust kanda või varje koguda. See valik tuleb igas hingetõmbes.“
Ă•pilane noogutas.
Ja järgmistel päevadel hakkas ta vaiksemalt kuulama, sügavamalt vaatama ja leebemalt vastama. Ta ei otsinud täiuslikke inimesi. Ta otsustas saada inimeseks, kelle läheduses oli hea olla.
Ning nii, nagu õpetaja oli kord valgust kandnud temani, sai temastki valgusekandja teistele.
Valgus ei vali, kelle peale paista.
Aga inimene saab valida, kas ta tahab ise valguseks saada.