Oli kord rändur, kes otsis vastuseid.
Ta käis templites ja töötubades, kuulas õpetajaid ja uuris raamatuid, kuulas mantrates kõlavat tarkust ja mediteeris vaikustes, mis lubasid valgust.
Kõikjal öeldi talle, mida teha, kuidas hingata, mida süüa, keda armastada ja millal ärgata.
Kuid ühel päeval, kui ta oli järjekordses külas, leidis ta end seisvat vana kaevu kõrval, mille juurde oli kivisse raiutud sõna: „KUULA“.
Ta istus. Esimest korda mitte selleks, et oodata vastuseid väljastpoolt, vaid et olla iseendaga.
Ta pani käe südamele ja küsis: „Mis on mulle õige?“
Ja vastus tuli mitte sõnades, vaid tundes.
Vaikses kindluses. Nagu oleks keegi temaga alati rääkinud – ainult et tema ise polnud kuulanud.
Sellel hetkel mõistis ta: tema keha ei olnud lihtsalt liha ja luu – see oli tark teejuht, mis andis märku, kui miski oli õige või vale.
Tema tunded ei olnud nõrkus, vaid sisemine kompass, mis näitas suunda, isegi kui maailm tahtis teda mujale tõmmata.
Tema mõtted, vahel lärmakad ja segased, ei olnud vaenlased – need olid sõnumid sisemisest olukorrast.
Ja tema sĂĽda? Tema sĂĽda oli peegel, mis ei peegeldanud maailmale mitte ainult valgust, vaid ka kuulamist.
See ei karjunud, see sosistas.
Aga ta kuulis. Lõpuks.
Ta tõusis ja ütles endale: „Ma võin veel küsida nõu, õppida ja uurida, aga otsused… need sünnivad minu sees.
Sest keegi teine ei ela minu elu.
Keegi teine ei kanna minu hinge.
Keegi teine ei tea paremini kui mina,
mis on mulle püha.“
Ja sel hetkel ei olnud tal vaja õpetajat.
Sest ta oli selleks saanud ise.
Sinu keha ei valeta. Sinu süda teab. Ja sina oled see, kes kuulab, kui maailm vaikib. Usalda seda vaikust – sest selles elab su enda tõde.