Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid.
Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:
„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“
Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.
„Kas sa kuulad iseennast, või ainult neid, kes ütlevad, milline sa peaksid olema?“
„Ma arvasin, et kui kõigile meeldin, siis olen väärtuslik…“ sosistas õpilane.
Õpetaja tõusis ja tõi väikese peegli. Ta ulatas selle õpilasele.
„Vaata end. Mitte lihtsalt peeglist. Vaata sügavamale. Küsi endalt: Kes sa oled, kui kõik rollid kaovad? Kui kõik ootused hääbuvad? Kes sa oled siis, kui oled vaid sina ise – ilma müra ja maskideta?“
Õpilane hoidis peeglit ja tundis esimest korda kerget värinat hinges. See polnud hirm – see oli ärkamine.
„See,“ jätkas õpetaja, „on koht, kust muutus algab. Mitte siis, kui maailm sind surub või elu sunnib, vaid siis, kui sa otsustad lõpuks kuulata omaenda vaikset häält. Eneseteadlikkus ei tähenda kõike kontrollida. See tähendab, et sa märkad. Ja märgates hakkad mõistma – mitte ainult elu, vaid iseennast elu keskel.“
„Aga kas see ongi kõik?“ küsis õpilane ettevaatlikult.
„Ei,“ vastas õpetaja. „See on alles algus. Kuid see on algus, mis muudab kõik. Kui sa hakkad end päriselt kuulama, siis ei ela sa enam juhuse järgi – sa elad ärkvelolekus. Ning iga hetk saab võimaluseks.“
Nii istusid nad veel veidi, kuni õpilane tajus, et peegel ta käes pole enam lihtsalt ese.
See oli sĂĽmbol.
Tema tee algus.
Tema ärkamine.
Tema tõeline elu.
Muutus algab hetkel, kui hakkad end päriselt kuulama.