Ühel päeval tuli õpilane oma Õpetaja juurde ja kurtis:
“Õpetaja, ma tunnen, et mu elu on toppama jäänud. Ma teen iga päev samu asju ja kuigi kõik on korras, tunnen, et midagi on puudu.”
Õpetaja naeratas ja tõstis käe, et peatada naise voolav monoloog.
“Kas sa oled kunagi näinud lindu, kes ei lenda, kuigi tal on tiivad?” küsis ta.
Õpilane oli segaduses. “Ei, Õpetaja, see oleks ju absurdne. Miks peaks lind mitte lendama?”
Õpetaja kõndis aeglaselt akna juurde ja osutas taevas liuglevale kotkale. “Nii nagu lind, on ka inimesel oma olemuses kõrgemale tõusta ja uusi silmapiire avastada. Aga sina oled oma mugavustsooni pesa külge klammerdunud. Sa oled unustanud, et elamine tähendab lendamist.”
Õpilane mõtles hetkeks. “Aga Õpetaja, mugavustsoonis on turvaline. Kuidas ma tean, et suudan väljaspool seda hakkama saada?”
Õpetaja võttis riiulilt vana kivi ja andis selle õpilasele. “Viska see kivi järve.”
Õpilane tegi, nagu kästud. Kivi lõhestas veepinna ja vajus aeglaselt sügavustesse. Õpetaja jätkas:
“Sa nägid, kuidas kivi vette kukkus ja laineid lõi? Samamoodi raputavad su esimesed sammud mugavustsoonist väljudes su maailma. See on hirmutav. Aga alles siis, kui lained vaibuvad, näed sa uut pinda – avaramat ja kaunimat elu, mis varem oli peidus.”
Õpilane noogutas mõistvalt. “Ma arvan, et olen valmis lendama,” ütles ta vaikselt.
Õpetaja naeratas. “Ära muretse, kas sa kohe kõrgustesse tõused. Piisab, kui julged pesast välja astuda. Iga väike tiivalöök viib sind lähemale taevale.”
Sellest päevast alates hakkas õpilane tasapisi tegema asju, mida ta polnud kunagi varem julgenud. Ja iga uus kogemus tõi tema ellu värve, millest ta polnud osanud unistadagi. Ta mõistis, et tõeline elu algab alles siis, kui sa julged astuda sammukese väljapoole oma mugavustsooni.
