Südantlõhestav lugu ema ohverdamisest ja armastusest

Südantlõhestav lugu ema ohverdamisest ja armastusest💓

Juudi vanasõna kõlab: “Jumal ei saanud olla kõikjal, seepärast lõi ta maailma emad.”

Gilda Radner on kord kirjutanud: “Emadus on maailma suurim hasartmäng. See on hiilgav elujõud. See on tohutu ja hirmutav – see on lõpmatu optimismi tegu.”

Ema armastus oma lapse vastu on tingimusteta ja mitte keegi teine ​​kogu universumis ei saa sellega kunagi võrrelda. Tema laps tähendab tema jaoks maailma ja ta võib igal määral minna, et näha oma last õnnelikuna. Kui siin maailmas on keegi, kes suudab teie õnne ja heaolu enda omast kõrgemale panna, ilma midagi vastu ootamata, siis peab see olema teie ema. Kuid selle lihtsa fakti mõistmine pole igaühe intellektuaalselt jõukohane. Ja paljud inimesed ärkavad selle tõdemuse peale üsna hilja.

Siin on liigutav lugu ühesilmsest emast ja tema pojast, mis on pühendatud kõigile maailma emadele.

Elasid kord ema ja poeg. Nad olid vaesed, kuna ema palgast piisas vaid hädavajaliku ostmiseks. Emal oli ainult üks silm ja poeg tundis ema puude pärast piinlikkust ning häbenes oma ema.

Ühel päeval kui ema koolis käis, siis kõik kohalolijad mõnitasid ja irvitasid ema üle, kuna emal oli üksainus silm. Poeg hakkas sellepärast ema vihkama ja arvas, et emaga koosolemine on tema jaoks lihtsalt piinlik ning ta ei tahtnud emaga koos elada.

Nii ta siis otsustas, et õpib koolis hästi ja lahkub ema juurest. Poeg lõpetas kooli heade hinnetega ja sai sobiva töökoha teises linnas. Ta jättis oma ema maha ja asus elama teise linna. Hiljem ostis ta endale suure maja, abiellus kauni naisega ja sai palju lapsi. Ta elas õnnelikku edukat pereelu. Teises linnas polnud tal midagi, mis meenutaks ema ja tema pärast tekitatud piinlikkust.

Ühel päeval tuli ema teda ja ta peret vaatama. Kui ta lapsed teda nägid, tundsid nad hirmu ning jooksid isa juurde. Isa tuli uurima, kes nende ukse taga on, siis avastas, et see on tema ema.

Ema nähes küsis poeg: “Kes sa oled? Kuidas sa julged minu koju tulla? Ema sai aru, et poeg ei taha teda näha ja vastas vaikselt: “Oi, mul on nii kahju. Võib-olla sain vale aadressi.” Siis ta lihtsalt lahkus kurvalt.

Möödusid mõned aastad.

Ühel päeval sai poiss kirja kooli vilistlaste kokkutuleku kohta. Pärast kokkutulekut läks ta vanasse emaga elatud majja. Majja sisenedes nägi ta, et ema lebas elutult põrandal, paber käes, see oli kiri pojale.

Ema kirjutas: “Minu armas poeg! Ma arvan, et mu elu olnud nüüd piisavalt pikk. Jah, ma ei külasta teid enam, kas oleks liiga palju paluda, et te tuleksite mulle aeg-ajalt külla. Ma igatsen sind ja su peret nii väga. Ja mul oli nii hea meel, kui kuulsin, et tuled kooli vilistlaste kokkutulekule. Kuid otsustasin kooli mitte tulla…

Sinu jaoks… mul on kahju, et mul on ainult üks silm ja mul oli sinu pärast piinlik. Sa kindlasti ei mäleta seda, kui olid veel päris väike, siis juhtus sinuga õnnetus ja sa jäid silmast ilma… Emana ma ei kannatanud seda välja, kui vaatasin, et sa pead kasvama ühe silmaga… ma andsin sulle oma silma, olin sulle silmadoonoriks… Ma olin nii uhke oma poja üle, kes nägi selle silmaga täiesti uut maailma. Ma polnud kunagi sinu peale pahane, mida sa tegid.

Ma igatsen sind nii väga. Ma armastan sind. Sa oled minu jaoks kogu maailm. Sinu ema”

Minu maailm purunes. Ma vihkasin inimest, kes elas ainult minu jaoks. Nutsin oma ema pärast, ma ei teadnud ühtegi viisi, mis minu halvimad teod hüvitaks…

Siit loo moraal: Armastage ja austage alati oma vanemaid, kuna me ei saa kunagi teada, kui palju vanemad meid on armastanud ja meie õnne eest ohverdanud. Me peaksime õppima austama ja hindama nende ohvreid ja töökust. Kui lapsed on suureks kasvatatud, pesast lahkunud, peaksid nad oma vanematele aega ja hoolitsust pakkuma.

Ema armastus ja kasvatus võivad aidata lapse saatust muuta.
Me üritame oma lastele anda kõike, kuigi kõik, mida nad vajavad, on armastus ja kindlustunne. Sul on vaja ainult heasoovilikku südant ja hinge, mida toidab armastus.

Lennart Meri on öelnud: “Emaarmastus on kõigi armastuste ema.”

Tundmatu autor