Elas kord noormees, kes oli oma unistustes alati otsinud täiuslikku naist. Ta veetis päevi ja öid mõeldes, milline võiks olla see täiuslik kaaslane, kes vastaks kõikidele tema ideaalidele. Ühel päeval otsustas ta minna targa juurde, et saada vastus oma küsimusele.
Noormees jõudis vana targa juurde ja küsis: „Kas on olemas täiuslikku naist?“
Tark naeratas ja vastas: „Keda huvitab täiuslikkus? Isegi kuu pole täiuslik, see on kraatreid täis. Meri on uskumatult ilus, kuid soolane ja sügavuses pime. Taevas on lõputu, kuid sageli pilves. Niisiis, kõik, mis on ilus, ei ole täiuslik, vaid eriline.“
Mees jäi mõttesse ja tark jätkas: „Seetõttu võib iga naine olla kellegi jaoks eriline. Täiuslikkust otsides võib kaotada võimaluse näha seda erilist ilu, mis peitub igas inimeses. Lõpetage ‘täiuslik’ olemine, vaid proovige olla vaba ja elada, tehes seda, mida armastate, soovimata avaldada teistele muljet. Ainult nii leiate tõelise õnne ja erilisuse.“
Mees mõistis äkki, et ta oli liiga kaua otsinud midagi, mis polnudki vajalik. Ta tänas tarka ja läks oma teed, otsustades edaspidi väärtustada iga inimest tema erilisuse eest, mitte otsida täiuslikkust, mis oli vaid illusioon.
Loo moraal: Täiuslikkus on illusioon, mis võib takistada meil nägemast tõelist ilu ja erilisust igas inimeses. Selle asemel, et otsida täiuslikkust, peaksime hindama ja väärtustama inimesi nende unikaalsuse ja eriliste omaduste pärast. Elus on tähtsam olla vaba ja elada armastusega, kui püüda vastata täiuslikkuse ootustele. Tõeline ilu peitub meie võimes näha ja väärtustada erilisust igas inimeses.
Tundmatu autor