Täna🌹

Ta avas sahtli, mille sisu oli juba ammu unustuse hõlma vajunud.
Siidpaberisse mässitud pakike.
Seal sees – pitsiline, õrn ese, mille ta kunagi endale kinkis.
„Eriliseks puhuks,“ oli ta mõelnud.
Selliseks päevaks, mis tundub vääriv kogu ilu, mille ta endale lubada kartis.

Aga see „eriline päev“ ei tulnud kunagi.

Mitte sellepärast, et elu oleks olnud halb.
Lihtsalt… see kulges. Kiirelt, täis kohustusi.
Üks päev segunes teisega, ja ta aina lükkas edasi:
„Kui on vaiksem aeg. Kui olen paremas vormis. Kui keegi näeb. Kui ma tunnen, et tohin.“

Ja siis ühel tavalisel hommikul, istudes oma köögilaua ääres, teetass käes,
vaatas ta aknast välja ja mõistis midagi ootamatut: see ongi eriline päev.
See vaikne hetk. See vaade. See elu, mida ta kogu aeg ootamisega edasi lükkas.

Nii ta võttis selle eseme –
mitte pidupäeva jaoks, vaid täna.
Ta kandis seda mitte kellegi teise pärast,
vaid sest ta oli elus.

Sellest päevast saati ei hoidnud ta enam „parimat“ paremateks aegadeks.
Ta jõi vett oma kõige ilusamast klaasist.
Ta pani lemmiklõhnaõli ka siis, kui ei lahkunud kodust.
Ta kirjutas kirja, mille kavatses „millalgi“ saata.
Ta ütles „aitäh“, „vabandust“ ja „ma hindan sind“ – ilma, et oleks oodanud erilist hetke.

Ta ei jäänud enam ootama.
Ta elas.

Mõnikord ei pea elu meid raputama, et me ärkaks.
Mõnikord piisab vaikusest, milles me kuuleme – et kõik, mida oleme edasi lükanud, on juba siin.
Ja selle nimi on: täna