Ühel vaiksel sügishommikul istus õpetaja koos oma õpilasega vana tamme all. Tamm oli hall ja väärikas, tema okstel istus üksik öökull – vaikne, liikumatu, justkui osa puust endast.
Õpilane jälgis lindu ja küsis:
„Õpetaja, miks öeldakse, et öökull on tark?“
Õpetaja naeratas ja vastas:
„Sest ta on õppinud kuulama rohkem kui rääkima. Iga heli, iga liikumine metsas kannab tähendust, aga ainult need, kes vaikivad, suudavad seda kuulda.“
„Aga miks siis inimesed kogu aeg räägivad? Vahel isegi karjuvad?“ küsis õpilane.
„Sest nad kardavad vaikust,“ ütles õpetaja. „Vaikus toob välja selle, mida inimene iseendas ei tunne või kardab näha. Aga öökull… tema istub kõrgel ja ei karda vaadata. Ta vaatab rohkem, räägib vähem ja kuuleb rohkem.“
Õpilane jäi vait, jälgides tamme otsas istuvat lindu. Tundus, nagu kuuleks ta esimest korda lehtede sahinat, kauguses voolava jõe laulu ja omaenda hingetõmmet.
Õpetaja puudutas tema õlga ja lausus vaikselt:
„Mida rohkem sa näed, seda vähem vajadust sul on tõestada. Mida rohkem sa kuulad, seda enam mõistad. Ja mida vähem sa ütled, seda selgemaks saab see, mis on tõeliselt oluline.“
Sellel päeval õppis õpilane kõige sügavamalt vaikuses.
Tarkus ei tule alati sõnadest. Mõnikord tuleb see sellest, kui me lõpetame rääkimise ja hakkame kuulama. Nii enda kui ka elu häält.