Johnny viibis oma kolleegide pulmas. Seal kohtas ta oma keskkooliaegset õpetajat härra Clarki. Johnny uuris õpetajalt: “Kas te mäletate mind?” Härra Clark vastas: “Tegelikult mitte, kes te olete?” Johnny siis tutvustas ennast.
“Vau, te olite mu õpilane! Ma pole teid nii palju aastaid näinud. Kuidas te elu läheb? Millega tegelete?”
Johnny ütles: “Proovin oma jõudu haridusvallas, olen ametis ühes keskkoolis õpetajana.”
“See on imeline!” ütles härra Clark. “Mis inspireeris teid õpetajaks saama?”
“Mis mind inspireeris õpetajaks õppima, olete teie isiklikult,” jätkas Johnny.
Hr Clark uuris: “Jutustage mulle, kuidas mina inspireerisin teid õpetajaks saama?”
Johnny ütles: „Ma nägin, milline oli teie mõju kooliajal mulle ja mõistsin, milline võiks olla minu mõju õpilastele ja teismelistele. Otsustasin teha karjääri haridusvallas.”
Hr Clark uuris: “Mis tüüpi mõju ma teile siis avaldasin?”
Johnny keelepaelad avanesid ning ta jutustas oma dramaatilise loo kooliajast: „Ühel päeval koolitundide vaheajal pistsin oma taskusse ühe oma klassikaaslase Fredi kauni ja kalli taskukella. See kell oli Fredil mõeldud sünnipäevakingituseks oma emale. Pärast lõunapausi mainis Fred kurbusega teile kui ka kogu klassile, et keegi on tema kella vasakule toimetanud.
Johnny jätkas: „Mäletan eredalt, kuidas te sel pärastlõunal klassi poole pöördusite, palusite pikanäpumehel oma taskud kergemaks teha ning omastatud ese selle omanikule tagasi anda. Mul oli liiga piinlik varastatud kella oma taskust avalikult klassi ees välja tõmmata ja omanikule tagasi anda.
Pärast seda te lukustasite klassi ukse, palusite kogu klassil end rivvi seada ja oma silmad sulgeda. Te kontrollisite läbi kõikide klassikaaslaste taskud. Peagi jõudsite minu taskuteni ning leidsite sealt kadunud kella, tõmbasite selle õrnalt sealt välja. Jätkasite otsimist kuni terve rivi lõpuni. Ja viimaks ütlesite meile, et nüüd võime oma silmad avada.
Tagastasite minu taskust leitud taskukella Fredile! Sel päeval päästsite mu hinge! Päästsite mu au ja väärikuse! Te pole kunagi selle juhtunud loo kohta midagi kellelegi pajatanud, isegi mitte Fredile, kes oli ülimalt õnnelik, et sai oma taskukella tagasi. Mitte kellelegi sõnakestki ja mis selle loo juures kõige üllatavam on, isegi mitte minuga nelja silma all.”
Pisarad silmis rääkis John edasi: “Vot, see on õpetaja, tõeline pedagoog. Väga lugupidav käitumine õpetaja poolt. Sellega andsite ka minule võimaluse iseeneses oma väära käitumist näha.
Hr Clark, tähelepanelikult kuulates, ütles: “See on hämmastav, kuid tõsi on see, et ei mäleta ma suurt osa sellest loost, mida te just minuga jagasite.”
Uudishimulik ja õppida sooviv John küsis: „Aga öelge mulle, härra Clark, kas te tõesti ei mäleta seda lugu? Kui näete nüüd mind ja kuulsite ka minu nime? Olen kindel, et mäletate seda lugu … et just mina varastasin selle taskukella! Olen kindel, et mäletate seda ainulaadset ja ebatavalist rituaali, et meid rivistasite, kuidas te ei tahtnud, et varas häbeneks ning palusite kõigil silmad sulgeda! Te siis tõesti ei mäleta, et mina olen see inimene, kes selle kella varastas!”
Ja härra Clark ütles: “Ma ei mäleta!”
“Miks mitte? See on ju päris dramaatiline lugu,” ütles Johnny.
Härra Clark avaldas oma saladuse: “Kui kella otsisin ja õpilaste taskuid kontrollisin, olid ka minu silmad suletud.”
Väga lugupidav käitumine õpetaja poolt. Sellega andis ta lapsele võimaluse iseeneses oma väära käitumist näha ja sellest õppida olemata alandatud nagu sageli tehakse, et end upitada ja paremaks pidada. Kellestki lugu pidada ja austada on väga kõrge võimekus. Alandamine käivitab raske protsessi millest on keeruline väljuda ja jätab inimese psüühikasse raske jälje.
Miski ei õpeta rohkem kui tehtud vea tunnetamine. See on üks peamisi enesekasvatuse vahendeid.
Mida sa arvad? Kui oleksite selles klassiruumis õpetaja olnud, kuidas oleksite käitunud? Mida oleksite teinud teisiti?
