Vanade metsade rüpes, kus puud sosistasid muistseid saladusi ja allikad peegeldasid tähti, asus üks väike küla. Selle küla serval elas noor naine nimega Leena. Teda tunti kui rahulikku ja vaikset hinge, kuid tema sees põles küsimus, mida ta polnud veel kellelegi julgenud esitada: Mis on see jõud, mis paneb elu tärkama? Mis on see tuli, mis paneb südame põksuma ja hinge looma?
Ühel kevadööl, kui kuu valas oma hõbedast valgust üle metsa, kuulis Leena kutsuvat sosinat. See ei tulnud inimestelt ega loomadelt, vaid millestki sügavamast – justkui mets ise oleks teda hüüdnud. Ilma hetkekski kahtlemata järgnes ta sosinale, kuni jõudis lagendikule, mille keskel kasvas üksainus leekivpunane taim – tuleleht.
Tuleleht helendas kergelt, justkui hoides endas tükikest päikese kuumust ja tähesära. Kui Leena astus lähemale, tundis ta oma südames ootamatut soojalainet, justkui oleks kogu maailm äkitselt elus ja hingav. Ta sirutas käe välja, et puudutada lehte, ja sel hetkel ilmus tema ette salapärane naine – pikkade kuldsete juustega ja silmis peegeldumas lõputu tarkus.
“Kes sa oled?” sosistas Leena.
“Ma olen see, keda sa otsid,” vastas naine naeratades. “Ma olen loovuse, vabaduse ja elu kirg. Ma olen tuli, mis paneb südame tuksuma, kunstniku pintsli liikuma ja armastaja silmad särama. Ma olen seksuaalenergia – elu ürgne jõud, mis voolab läbi kõige elava. Sina oled mind otsinud, ja nüüd oled mind leidnud.”
Leena mõistis äkitselt – see jõud polnud midagi pelgalt kehalist ega kaduvat. See oli sama energia, mis pani seemned kasvama ja tuule puid kõigutama. See oli tung tantsida, luua, armastada ja maailma avastada.
“Kui see energia on nii võimas,” küsis Leena, “miks seda kardetakse?”
Naine naeratas pehmelt. “Sest inimesed unustavad, et see ei kuulu kellelegi – see on vaba, nagu tuli, mis võib soojendada või põletada. Seda tuleb austada, mitte alistada.”
Leena sulges silmad ja tundis, kuidas ta enda sees süttis valgus. See polnud miski väline, vaid tema enda tuli – loovuse ja vabaduse leek, mida polnud võimalik kustutada.
Kui ta silmad avas, oli naine kadunud ja Tuleleht õrnalt helendamas nagu varem. Kuid Leena ei olnud enam see, kes ta enne oli. Ta tundis end ärganuna, elusamana kui kunagi varem.
Sellest päevast alates tantsis ta hommikupäikese all, laulis metsaga kaasa ja maalis oma unistused kividele ja puukoortele. Külaelanikud vaatasid teda imetlusega – tema silmis oli valgus, mida nad polnud varem märganud.
Ja kes iganes küsis tema saladust, vastas ta vaid naeratades:
“Elu tuli on minus. Ja see on ka sinus.”
