Oli kord mees nimega Karel, kes elas väikeses külas, kus kõik päevad sarnanesid üksteisega. Ta tõusis samal ajal, tegi samu tegevusi, rääkis samu jutte ja tundis samu tundeid. Ta elu oli rahulik ja turvaline, kuid kahtlasel kombel oli ta sügaval sisimas rahutu. Ta ei osanud sellele nime anda, kuid tundis, et miski tema sees jäi iga päevaga väiksemaks, nagu leek, mis vaikselt tuhmub.
Ühel ööl nägi ta kummalist und. Ta seisis kõrgel mäetipul ja tema ees seisis tuleleekidest lind – tema sulgi kattis hõõguv valgus, ja tema silmad helkisid nagu tähed.
„Kes sa oled?“ küsis Karel, tundes samal ajal hirmu ja kummalist tõmmet.
„Ma olen sinu seksuaalenergia, sinu loovuse ja elu jõud,“ vastas lind. „Ma olen leek, mida sa oled nii kaua vaikselt hoida üritanud, kartes, et ma põletan su elu segi.“
Karel vaatas oma käsi – need tundusid külmad, justkui oleks ta unustanud, kuidas tunda.
„Sa oled oma mugavustsooni muutnud tuhahälliks,“ ütles lind pehmelt. „Sa elad, aga sa ei hõõgu enam. Sa oled unustanud, mis tunne on tahta, tunda, elada täiel rinnal.“
Karel tundis, kuidas midagi tema sees pragunema hakkas. Oli tõsi – ta oli alati valinud turvalisuse kire asemel, kindla tee seikluse asemel, mugavuse elu tõelise pulsi asemel.
„Aga kuidas ma saan sind äratada, ilma et ma ennast hävitaksin?“ küsis ta hirmunult.
Tuleleekidest lind avas oma tiivad, ja mäetipp muutus helepunaseks.
„Sa ei pea mind kartma,“ sosistas lind. „Ära hoia mind kinni – kasuta mind, suuna mind, lase mul särada, mitte tuhaks muutuda.“
Karel tundis, kuidas ta keha hakkas täituma soojuse ja jõuga, mida ta polnud aastaid tundnud. Ta mõistis – seksuaalenergia polnud mitte ainult füüsiline tung, vaid tema loovuse tuli, tema julgus elada, tema vabadus kogeda elu täiel rinnal.
Ta avas silmad ja tundis midagi uut – särtsu oma südames, kergust oma kehas, tuld oma hinges. Ta otsustas, et ta ei karda enam elada, sest elu ei ole loodud mugavustsooni tarduma – see on loodud lõõmama, looma ja tantsima.
Sellest päevast alates hakkas ta tegema asju, mis panid ta südame kiiremini põksuma – ta laulis, ta tantsis, ta maalis, ta julges rääkida, puudutada ja tunda.
Ja kui inimesed küsisid: „Mis on sinuga juhtunud?“, vastas ta naeratades: „Ma lubasin tulelinnul oma hinges lennata.“